Leida Rammo: "Kui saan näitlejana olla keegi teine, olen õnnelik." (8)

"Ma ei ole laval ju Leida Rammo, vaid Miss Marple ja see meeldib mulle siiani hullupööra, kui ma ei pea olema mina ise," ütleb näitlejanna õhtusele "Kutse mõrvale" esietendusele viidates. Selleks, et oma tegelaskuju paremini tundma õppida, luges põhjalik Leida lisaks stsenaariumile läbi ka ingliskeelse Agathe Christie romaani. "Christie tekst on ju lihtne, mis see kolmsada millegagi lehekülge siis lugeda oli," ütleb ta nagu muuseas. Leida armastab hirmsasti lugeda, raamatuid, stsenaariume, ajalehti. Loeks rohkemgi, aga silmapõhjad hakkavad väsima.

Leida, kas te arvestust ka olete pidanud, mitmes esietendus teil tuleb täna?

Oi ei, niisugust asja ei saa lugeda, see läheb liiga kaugele. Hugo Laur minu teada pidas väga täpseid arvestusi nii teiste kui ka enda kohta. Tema materjalid on teatri- ja muusikamuuseumis alles. Võib-olla mõnel näitlejal on veel komme kirja panna kõik, aga minul mitte. Kolm-neli aastat tagasi kutsus teatrisõprade klubi mind külla ja nemad olid arvestanud osade järgi kokku, et umbes 70 tuli ära. Ma ise ei korja fotosid ka. Milleks? Järgmised viskavad niikuinii need minema. (Hääl muutub teatraalseks – R. T.) Näitlejaga on nii, et niikaua, kui sa elad, siis sa oled.

Suuri näitlejaid ikka mäletatakse ju?

Hiljem on ehk mõned mälestused, aga kes näitlejat elusast peast laval näinud ei ole, see ei tea midagi. Tegelikult on igal ajastul omad näitlejad. Selline ongi näitleja saatus, et uued tulevad peale, kuna teatrikunst ka areneb. Loeb see, mis parajasti moes on, või nagu tänapäeval öeldakse – trendikas.

Kuidas teile Miss Marple’i rolli pakuti?

Minu meelest tahtis kõigepealt "Kutse mõrvale" lavastaja Allan Kress sellesse ossa Merle Karusood. Siis tahtis teha selle tüki hoopis Jaak Allikuga peaosas. Miss Marple’i tegelaskuju oleks siis Mister Marple’iks muudetud. Ma olen Kressiga kunagi ammu ühes Soome filmis koos mänginud. Ta oli siis väga noor, võib-olla 18aastane. Sattusime võtete ajal kuidagi jutu peale ja ta jättis väga erudeeritud mulje. Vahepeal me koostööd teinud ei ole.

Kui palju teile tööalaseid pakkumisi tehakse? Või kui palju vastu võtate?

Ikka tehakse, aga ma ei peaks neid vastu võtma. Aitab juba, kui sa oled nii vana nagu mina. Teate, aga näitleja lihtsalt ei saa keelduda! Ja see ei ole edevusest. Näitleja on juba kord selline, et kui talle rolli pakutakse, läheb ta kujutlusvõime lendu.

Miss Marple on vist selline eatu tegelane, et teda võivad mängida eri eas näitlejad?

(Kavalalt) Selles konkreetses ingliskeelses romaanis on tema kohta öeldud: väga vana sinisilmne daam. Just natuke aega tagasi lõpetasin lugemise.

Loete täitsa vabalt inglise keeles?

Kunagi rääkisin päris hästi inglise keelt. Eks mu sõnavara ole natuke kokku kuivanud, aga Christie keel ei ole raske. Sain hakkama.

Teil on huvitav trupp. Ühelt poolt Elle Kull ja Ago-Endrik Kerge, teisalt hulk rahvateatri näitlejaid.

Kergega olen kunagi ühes lühikeses telelavastuses kokku sattunud. Tüki "Põlev paber" autoriks oli minu kadunud õde (Helju Rammo – R. T.). Ellega olime koos telelavastuses "Rudolf ja Irma".

Rahvateatri näitlejad on ka väga toredad. Ma ise tegin ju omal ajal mitmed aastad rahvateatrit, et mitte rooste minna. Tulin tookord kutselise näitleja kohalt ära, sest see töö ei rahuldanud mind. Lavastasin ja mängisin põhiliselt Tammsaare teatris, aga ma ka lausa juhtisin üht rahvateatrit vahepeal. Rahvateatris on võimalus valida näitlejaid, kes sobivad ühte või teise osasse, meie – kutselised – peame end lihtsalt ümber kehastama.

Kriminulližanr on näitlejale raske või kerge?

Ma ei ole enne üheski kriminullis mänginud, aga isiklikult pole ma laval ka ühtki huvitavat kriminulli täheldanud. Mulle tundub, et see žanr teatris ei kanna. Filmis on seda kergem teha: natuke jooksu, suuri plaane.

Kas osa õppimine käib teil sama kergelt kui vanasti?

Ojaa, selles ei ole küsimus. Meid kummitas selle tüki puhul pigem ajanappus, sest rahvateatri inimesed on nädala sees tööl. Proove sai teha nädalalõppudel ja teate, roll ei kinnistu nii. Sul võib osa teksti suhtes juba käes olla, aga kui partneriga tükk aega harjutada ei saa, kipub ära kaduma.

Kes on teie jaoks praegu huvitavad näitlejad?

Ain Lutsepp on Eestis meestest ääretult tugev. Mul on siiani meeles, kuidas ta "Õmblejannade" (kuulub Eesti Draamateatri mängukavva – R. T.) ühes stseenis improviseeris! Muidugi Tõnu Kark, kes on sündinud näitleja! Minusugune peab osa kallal tööd tegema, aga Tõnu puhul tundub, et tal lihtsalt tuleb. Teda peaksid lavastajad küll palju rohkem kasutama. Maria Klenskaja on ääretult sisuline näitleja. Linnateatri noor trupp meeldib mulle.

Kui Hollywoodi filmides mängivad suured staarid tihtipeale iseennast, siis Meryl Streep teeb oma karakterid alati erinevalt.

Lavastajatest olete maininud Elmo Nüganeni fenomeni.

Ma olen kohe nõus ühingu moodustama ja tuhat krooni andma omalt poolt, et Linnateater lõpuni saaks ehitatud. Nüganen on rahvusvaheliselt nõutud mees ja mina olen nende fänn. Meil pole nii andekat lavastajat nagu Nüganen varem olnudki ja kui tal ei ole võimalust teha siin suuri asju, võime temast ilma jääda. Ta on üliandekas. Nii nagu tema Tammsaaret läbi Indreku kuju tegi, pole siiani keegi veel teinud. Ei ole see Karin midagi ideaalne naine, nagu ei olnud ka Tammsaare enda naine. Mu ema müüs kunagi Viru tänaval lilli, siis see daam tuli ta juurde ja tutvustas end nipsakalt: "Teate, kes ma olen? Tammsaare abikaasa."

Mis te siis teete, kui teatrit ei tee?

Mul on ju lapselapselapsed, keda me tütrega kahekesi hoiame, sest mu lapselaps tahab tööl käia. Kus ta siis saab, eks ole? Väikeste inimestega tegelemine on väga huvitav, aga nende hoidmine võtab aega. Kaheksa või kümme tundi on vanavanaema jaoks vahel natuke liig. Muidugi loen ma palju, ehkki silmad on väga halvad. Loodan, et ma pimedaks ei jää.