Inimesed

Taavi Eelmaa: "Võtete vahe kulus teadvuse taastumisele ja külmumistraumade esmaabile." (9)

Jaanus Kulli, 12. oktoober 2009 00:00
FILMI JULMAD SEADUSED: «Filmisime episoodi, kus minu tegelane kõnnib lagedal väljal ja kannab süles suurt musta surnud koera. Loomulikult ilma riieteta ja paljajalu. See oli karm,» kinnitab peaosalist kehastav Taavi Eelmaa. Foto: Teet Malsroos
Laupäeval esilinastus Veiko Õunpuu uus film "Püha Tõnu kiusamine" Taavi Eelmaaga peaosas

Kui võrrelda sinu eelmiste töödega režissöör Veiko Õunpuu filmides – kas võtteperiood oli seekord raskem või kergem?

Filmisime episoodi, kus minu tegelane kõnnib lagedal väljal ja kannab süles suurt musta surnud koera. Loomulikult ilma riieteta ja paljajalu. Ning loomulikult tuisus ja põlvedeni ulatuvas lumes. Ei kõla mitte väga erilisena, aga selle episoodi pikkus oli lahtine. Leppisime kokku, et vajaliku tulemuse saavutamiseks tassin ma koera seni, kuni tõepoolest jaksan.

Olime arvestanud nii külmumise kui teadvusekaotusega ja vastavad abivahendid varunud. Miinimum oli umbes kilomeeter ning tee viis ka läbi õhukese jääga kaetud jõe. Tuule kiirus sel päeval oli üsna suur, miinuskraade kaugelt rohkem, kui tahtsin, ja õnnetu kutsu oli siitilmast lahkunud ka üpris kõrges eas. See tähendab, et ta oli head elu elanud ja kaalus 40 kg ringis. See oli karm. Ütlen seda praegu nagu elunäinud vanaisa lastelastele – see oli karm. Me tegime seda kolm korda päeva jooksul.

Võtete vahe kulus teadvuse taastumisele ja külmumistraumade esmaabile. Aga nagu filmi julmad ja õiglased seadused nõuavad, näeb seda ekraanilt vaid mõne sekundi.

"Püha Tõnu kiusamine" on sul režissöör Veiko Õunpuuga juba kolmas suurem filmiprojekt. Mis teid ühendab?

Tahaks väga loota, et see on teineteise oskuste ja võimete tunnustamine, ja ma võtan seda Veiko poolt kui parimat võimalikku kommentaari endale. Nii näitlejale kui seltsimehele. Aastaid teineteise loomingulisi eripärasusi tundma õppides on võimalik tugevaid külgi rohkem välja joonistada. Rääkimata inimlikust arengust, sõprusest ja jagatud unistuste eest võitlemise solidaarsusest. Ma räägin praegu muidugi eelkõige enda nimel. Ehk Veiko risti vastupidisel seisukohal just ei ole.

Kuna sellel alal on argipäev, salaihad, olme ja filosoofia eristamatud, on hea omada mõttelist partnerit, saada reflektsiooni oma kinnismõtetele, hoida enam-vähem oma mõistust veepinnal ja seeläbi vaimsete kaitsejõudude strateegiaid ja taktikaid treenida.

Kui veel spekuleerida, siis saab koostöö tugineda uudishimule sarnaste küsimuste vastu ja inimlikule sümpaatiale teise mõnede iseloomuomaduste vastu.

Miks sinu kehastatav tegelane moraaliprobleemidega silmitsi seistes pinna jalge alt kaotab? Kas teist või kolmandat võimalust poleks olnud?

Turbokapitalismi jäänuste ja keskklassi grotesksete väärtushinnangute kõntsas sumpamine Eestis aastal 2009 ongi moraalselt valede valikute nimetamine kuidagi teist või kolmandat moodi.

Meil on kombeks keerulisi ülesandeid lahendades alati pöörduda niinimetatud tavalise, lihtsa inimese poole. See, kelleks peab end nii näitleja, raamatupidaja, väikeettevõtja kui ka suuromanik ning kelle püüdlust endale ja oma lastele võimaluste piires parimat pakkuda ei saa mitte kuidagi alahinnata. Müstiline sõnapaar "elu kvaliteet" kaotab nende väitest aga igasuguse ülevuse. Ja mõiste "vastavalt elustandardile väljakujunenud vajadused" muudab iga unistuse püramiidipõhise ühiskonnamudeli säilitamiseks. Ehk siis kokkuleppeks üksteisele saabastega selga ronida ja üksteise liha süüa.

Kui lihtne mees või naine ennast ei peta, illusioonidele sülitab ja täie mõistuse juures olles kannibalismi kasuks otsustab, saab ainult imetleda tema jultumust ja külma närvi. Valmidust oma vajaduste rahuldamise tagajärgi vingerdamata vastu võtta peaks omal moel isegi respekteerima.

Aga nii kohutavalt alandlik ja arg on seda, lihtsa mehe tahtel ja keskmise eestlase käsul, nimetada tahtmiseks õnnelik olla. Nii ei kõlba.

Jõuad ka ise peagi keskikka. Kuivõrd sinu filmikangelase probleemid sulle endale reaalses elus tuttavad on?

Vanuse poolest olen ma juba jõuliselt sisenenud nooremasse keskikka. Laiemalt, avaliku arvamuse ja ühiskonnas väljakujunenud kriteeriumide kohaselt pole ma võib-olla sinna jõudnudki. Või kui, siis ainult osaliselt. Ma ei oma midagi, mul ei ole lapsi ja mu elu on suures osas planeerimatu. Ma ei oska isegi autot juhtida. Mul pole ühtegi neist väärtustest, mille lippu keskiga pühapäeviti traadiga piiratud eramaal vardasse tõmbab. Mul ei ole sinna kõrvale rivistada ja Eesti hümni laulma panna ei abikaasat ega hundikoera.

Aga see pole ju kõige suurem probleem. Ei mulle ega Tõnule. See on lihtsalt olmesituatsioon, mis käivitab kaose.

Kindlasti pole see film kerge, kuigi seal ei puudu ka grotesk.

Njah, "Püha Tõnu kiusamine" on ainult ühes mõttes raske – ta nõuab vaatajalt dialoogi. Ta ei avalda õpetussõnu ega oma pointi mitte aforismidena tegelaste suust või näitlike olukordade abil. Filmi meelitustevaba, kohati provokatiivne, kuid läbinisti heasoovlik hääletoon nõuab nendesamade küsimuste formuleerimist oma peas. See ei tohiks nüüd küll väga keeruline ülesanne olla.

Kui palju on sind elus vaevanud küsimus, kas ma olen hea inimene?

Mind vaevab see küsimus lakkamatult. Järelikult siis ei ole.

Milliste tunnete ja mõtetega peaks vaataja saalist lahkuma?

Ta võiks lahkuda teadmisega, et ei füüsiline ega hingevalu pole mitte haigus, vaid inimeseks olemise põhifunktsioon nagu hingaminegi. Aga ta saab nii enda kui ka teiste valu leevendada tegudega. Armastus, kaastunne ja hoolimine on tegusõnad. Võiks neid proovida.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee