Lahingut kirjeldab Raul Salumäe, Saaremaa muuseumi osakonnajuhataja:
«8. oktoobriks 1944 on sakslaste kätte jäänud veel vaid Sõrve poolsaar. Parajasti taganeb sinna Saksa vägede 23. jalaväediviisi 67. Potsdami grenaderirügemendi 2. pataljoni kapten Klaus Ritter järelejäänud kõige rohkem 350 mehega.
Sakslased ei oska aimatagi, et ees on Eesti Laskurkorpuse 249. diviisi motoriseeritud eelsalk. 370mehelise salga juht on 307. üksiku tankitõrjedivisjoni komandör major Vladimir Miller. Eelsalk peab juba lahinguid Salme jõe taga olevate Saksa peajõududega. Ja kohe jõuab Tehumardile ka punaväelaste 300meheline üksus major Grigori Karaulnõi juhtimisel.
Samas on teadmatuses ka Nõukogude väeosad, kelle arvates on kõik Saksa taganevad väed juba säärde jõudnud.
Tankett litsub omad laiaks
Nii juhtubki, et õhtul poole kümne ajal leiab Ritteri pataljon ühel hetkel end kahel pool maanteed seisvate hämmingus punaväelaste keskel. Mõlemal poolel hoiavad sõdurid sõrme päästikul, kuid hoiduvad tulistamast, mõistes, et tulevahetuse vallandumine toob kaasa hävingu mõlemale poolele. Nii lastaksegi peaaegu kogu Saksa kolonn lihtsalt läbi marssida.
Järgmisest kurvist mõnisada meetrit edasi kohtab Ritteri juhitav pataljon uut väeüksust. Mõlemad arvavad, et tegu on omadega: ei oska sakslased aimata, et ühe Nõukogude pataljoni taga leidub veel teinegi. Samas teavad Punaarmee mundrit kandvad eestlasedki selja taga vaid oma relvavendi leiduvat.
Sakslaste poolt arvatavatele omadele märguandeks lastud signaalraketid vallandavad punaarmeelastes paanika. Nõukogude tanki ja sakslaste kolonni ees olnud ameerika tanketi kokkupõrge toob esimesed vereohvrid.
Tulekuma valgel märkab Ritter vastase positsioonidel seitset Nõukogude tanki T-34. Üks neist õnnestub tal süüdata, samas hakkab teine tank liikuma ja ähvardab sakslaste väikest tanketti. Viimase juht kaotab pea, lükkab sisse tagasikäigu ning lömastab hulga sõjamasina taha peitunud Saksa sõdureid.
Järgneb sakslaste edasisööst koos turmtulega kõigist käsirelvadest mõlemale poole kolonni – tulistatakse ja lüüakse kõiki, kes või mis teele ettejäänuna edasiliikumist takistab.
Ohvriterohke läbimurre
Lahingus ellu jäänud sakslaste kinnitust mööda on hiljem nõukogude ilukirjanduse kaudu levinud legendid soengute katsumisest ja muudest omade äratundmisvõtetest (Nõukogude sõdurite juuksed olid maha aetud – toim) lihtsalt absurdsed, kuna selles mäsus polnud taolisteks paitamisteks mahti. Mõlema poole mehi võis Tehumardil hulganisti ka omade käe läbi hukkuda.
2. pataljoni komandöril Ritteril õnnestub omade juurde välja jõuda, kuid ta kaotab hukkunute ja teadmata kadunutena umbes 200 meest 350st. Tagades samas tema üksusega paralleelselt taandunud ja lahingusse mitte sattunud 1. pataljoni kaotusteta jõudmise Sõrve säärde.
Nõukogude poolelt hukkub lahingus samuti ligi 200 meest, nende hulgas hulk ohvitsere eesotsas 307. üksik-tankitõrjedivisjoni komandöri major Vladimir Milleriga.
Klaus Ritter avaldas 2004. aastal Saaremaal käies arvamust, et Tehumardi lahinguta oleks Saksa väed ilmselt mõne järgneva päeva jooksul Sõrvest välja tõrjutud. Nõukogude ohvitseride juhtimisvigadest põhjustatud tarbetult ohvriterohke lahing tõi aga kaasa Nõukogude vägede edasitungi peatumise.
24. novembril 1944 jätavad sakslased Hitleri käsu vastaselt Sõrve ning ööpimeduses korjavad dessantlaevad sääre tipust peale 3500 sõdurit ja 700 haavatut. Lahingud Saaremaa pärast on lõppenud. Viimase Eesti osana langeb Ruhnu saar alles detsembri keskel Nõukogude vägede kätte.»
Kommentaarid