Ago Anderson: "Alkohol on mind aidanud. Nüüd sõidan murede eest motikaga minema." (3)

Paraku on aga koos pohmelliga ka probleemid kõpsti! tagasi," tunnistab Endla teatri näitleja Ago Anderson, kes festivalil "Draama" pälvis parima meesnäitleja tiitli Armini osa eest lavastuses "Janu".

Ago Andersoni kehastatud Armin on edukas ärimees, kel kõik siin ilmas olemas. Pere, töö, raha ja tervis. Aga ta peab ennast iga päev maksma panema, ennast tõestama. Ühel päeval saab tal ülikoolist ja ülikondadest villand ning põgenemiseks valib ta alkoholi.

Ago, kes lõpetas teatrikooli 1994. aastal XVI lennuga Ingo Normeti käe all ja kes ka ise pole kunagi napsuklaasi sülitanud, tunnistab, et viimasel ajal tal enam alkoholi ega pohmelliga siiski probleeme pole. "Mul on nüüd pere. Naine ja laps, kes mind kasvatavad," ütleb ta.

Õlu ees, naps järel

Ent aastate eest, kui peale töö muid kohustusi polnud, jäi Ago tihti pärast etendust teatri puhvetisse istuma.

"Vanasti oligi nii, et algul üks õlu, siis teine ja kolmas ning siis sai juba napsu peale üle mindud," räägib ta. Lisades samas, et õnneks pole alkohol talle siiski kunagi probleemiks olnud.

"Keegi pole selle pärast kannatanud ja midagi pole tegemata jäänud. Ükski etendus pole minu pärast ära jäänud. Ju ta siis probleem siiski pole olnud," ütleb näitleja.

Miks teda on sedavõrd palju pandud osadesse, kus tuleb mängida heasüdamlikku joomameest, pole Ago lavastajatelt kunagi pärinud.

Probleem rollipakkumisest arusaamisega tekkis kord hoopis muul põhjusel. Kui Ago lavastuse "Jussikese seitse sõpra" peaossa valiti, uuris ta lavastajalt, kas tõesti Jussike peab olema kiilanev habemega vanamees. "Et kui eesriie avaneb, käib laste suust ju pettumusekahin läbi," analüüsis Ago. Olles nüüd tagantjärele tark: "Aga millegipärast seda pettusekahinat pole ma ühelgi etendusel kuulnud."

Purjus inimese laval kehastamise kohta ütleb Ago, et see on ühtaegu väga põnev ja keeruline.

Rüüpab laval absinti

"Asi pole tuikumises või kogelemises," pihib Ago. "Teatrikoolist on mulle meelde jäänud, et purjus inimese mängimine hakkab peale silmadest. Sa ei pea ju ilmtingimata tilbendama-tolbendama. Mul on küll neid tuttavaid, kes purju jäädes on vait ja isuvad tuimalt enda ette vahtudes. Sellist kuju on sada korda põnevam mängida kui mõnda lällavat tüüpi."

Etenduses "Janu" kummutab Ago laval tühjaks absindipitsi. Pitsis ongi ehe, kuuekümnekraadine absint.

"See on justkui miski rituaal. Ja see pits tõmbab mind käima. Algul proovisime alkomeetriga, et kas ma pärast etendust ikka koju saan sõita. Saan küll," naerab kaks aastat tagasi mootorratturiloa saanud Ago. Loa saamine käis nii, et sõber ja kolleeg Ahti Puudersell pani Ago lihtsalt kursustele kirja ja ütles, et olgu kohale tuldud.

Nüüd ongi Ago meelest kõige kindlam variant elumuredest ülesaamiseks motikale hääled sisse lüüa ning ilma sihita kuskile põrutada.

"Sõidad ja ükski muremõte sind kätte ei saa. Võimas meditatsioon," kirjeldab Ago. "Eriti, kui üksinda sõidad. Paned ennast justkui proovile. Lihtsalt istud tsikli selga ja lähed. Ilma et teaksid, kus ööbid või kus on su sihtpunkt. Sellise reisi peal tunduvad kõik mured nii tühised. Lisaks adud kahe ratta peal sõites ühtäkki, kui õrn inimelu ja su enda olemine tegelikult on. Käid külili ja ongi kõik. Siin ongi joomisega see vahe, et tsikliga sõites sinu väärtus või olemise väärtus tõuseb, samas kui pärast joomist pohmelliga see väärtus veelgi langeb.

Trenni tegemist väldib

Või sõidad suuskadega mäest alla – jälle sõidad muredel eest ära. Vaatad vaid, et püsti jääks ja luid ära ei murraks. Kõik muu elu tundub nii tühine ja jälle on hea olla."

Nüüd, kui Agost on saanud pereinimene ja ta teatri puhvetis enam sedavõrd tihti ei istu, peab ta rohkem võitlust televiisoriga. "Kogu aeg kodus räägin, et näe, jälle viisteist minutit elust läks. Selle asemel et lugeda või ükskõik mida muud teha. Mitte ainult tuimalt teleka ees istuda," ütleb Ago.

Kui teleka ees istumine kasvatab kõhtu, siis oma viimase lavatööga, nimiosaga lavastuses "Ballettmeister", on Ago kümme kilo alla võtnud: "See on ikka nii hullumeelne rahvatants, mida me seal teeme."

Nüüd püüab Ago saavutatud kaalu säilitada, kuigi spetsiaalselt ta trenni ei tee ja pole kunagi teinud. "Mul ei ole jõudu sundida ennast tegelema vabal ajal asjadega, mis mulle ei meeldi," põhjendab ta.