"Ets oli mulle isa eest kümnendast eluaastast alates," ütleb Külli Leppik, kelle nägu vaatab vastu kümmekonnalt Edgar Valteri maalilt ja pokuraamatute kõigilt külgedelt.
Külli Leppik ja tema ema Merle said Edgar Valteriga kokku seitsmekümnendail, Lauteri tänavas. Päris väiksena isa kaotanud Külli elas emaga kolmandal korrusel, Edgar Valter, kelle aknad olid üle hoovi näha, kuuendal.
"Ja siis oli alati nii, et öösel ühel ajal süttis üks sigaret seal akna peal. Siis oli tal kibekiire tööaeg," mäletab Külli.
Kuidas Valter leidis mahti piipu toppida
Vaid piibu peale läks Edgar Valter üle 1990. aastal, kui ta perega lõplikult Võrumaale Pöörismäe tallu oli kolinud. Üks Otepää pood hakkas spetsiaalselt tema jaoks Sir Walterit ostma, veel popsutas kunstnik Borkum Riffi.
Varem ei läbenud ta tihti piipu toppida. Sest see töö nõuab omajagu aega, aga kui mõte on pooleli, siis aega ju pole. Sigaretiga on lihtne – krapsad põlema ja korras.
"Pärast lahkuminekut oma teisest abikaasast – sellest meil raamatu esimeses osas juttu ei ole – muutus Ets väga närviliseks ja naisi pelgavaks, see oli selline hästi raske aeg. Aga Pöörismäel leidis ta lõpuks rahu," mäletab Külli Leppik.
Edgar Valteri kolleegid ja tuttavad kippusid algul olema seda meelt, et kunstnik kolis Pöörismäele pensionile. (Sõna "pension" hääldab Külli Leppik selles kontekstis vähemalt kümne n-ga). "Tegelikult oli vastupidi, töötempo oli tal kogu aeg meeletu," mäletab Leppik.
Pöörismäel tõusis Edgar Valter hommikul üles. Sõi isuäratavaid võileibu – Valter imetlenud gurmaane, kes oskavad toidust lugu pidada, tema ei osanud. Jõi ohtralt kohvi – seda tegi ta tegelikult päev läbi, suhkrut oli kah kohvis kuhjaga. Pani piibu ette ja hakkas joonistama.
"Ta oli kohutavalt töökas ja piitsutas ennast ise, päevad läbi istus ja joonistas. Ainult nii palju me varastasime endale aega, et kusagil metsades ringi luusida. See oli ikkagi päris kole, kui palju ta neid tagumiktunde laua taga istus," ütleb Külli Leppik. "Laua taga" on ses lauses tegelikult küll pisut vale väljend. Laud oli Edgar Valteril alati joonistustarvikute all lookas. Ta töötas hoopis voodi serva peal istudes, mapp süles. Tegelikult joonistas ta kõikjal ja kogu aeg. Kõike, mida nägi. Lapsest peale.
"Kui ta töötas trükikojas Oktoober trükitöölisena, siis ta joonistas üles kohutavalt keerulise trükipressi," illustreerib Külli Leppik, kelle palvel hakkas Edgar Valter pidama Pöörismäe päevikut. Muidugi piltkirjas.
Et tema elulugu saaks ka üles kirjutatud – joonistatud on see niikuinii –, oli Valteri enda soov.
"Õigupoolest oli ta natukene kurblik, et keegi sellest midagi ei tea," ütleb Leppik.
Töö raamatuga käis viimse hetkeni
Ema Merle ostis Küllile sünnipäevaks – detsembris 2001 – diktofoni.
"Ja siis me niimoodi rahumeelselt alustasime Etsiga seda vestlust, 1. jaanuaril 2002," dateerib Külli Leppik. "Ja kuulasime lindi üle ja mitte midagi ei saanud aru, üks ragin ja mürin ja pragin ainult. Kogu see esimene kassett läks meil tühja. Ja siis tuli välja, et see on mingi eelajalooline värk, see diktofon. Eks oli jõuluaeg ja letid olid tühjaks ostetud... ja emale seda soovitati. Ja siis tuli osta üks hästi suur mikrofon."
Kokku rääkis Edgar Valter täis 26 tunnist kassetti. Pärast kuulati lugu üle ja tehti täpsustusi.
Veel veebruaris 2006, kui Valter oli juba haiglas ja valmistus ette selleks, et ta varsti enam oma raamatuid signeerida ei saa – joonistas autoportreelisi pühendusi ja vormistas signatuure –, kirjutas Leppik viimastelt lintidelt teksti maha ja käis üht-teist üle küsimas.
Nüüd on esimene raamat kolmeköitelisest eluloost valmis. Käsitleb Edgar Valteri – kes oleks esmaspäeval saanud 80aastaseks – elu ja loomingut aastani 1964.
Kommentaarid