KOLM PÕLVKONDA: Lydia, Agathe Vega ja Tomi Rahula. Kas väikesest Agathe Vegast saab samuti muusik, näitab tulevik. Teda huvitavad ennekõike keeled, aga samas läks ta ka Tallinna muusikakooli klaverit õppima. Foto: Tairo Lutter
Inimesed
29. august 2009, 00:00

Kolme põlve koolilugu: vanaema Lydia Rahula, isa Tomi Rahula ja pesamuna Agathe Vega Rahula (23)

septembril, kui algab kool, läheb teiste seas esimesse klassi muusik Tomi Rahula ja lauljatar Ithaka Maria Rahula tütar Agathe Vega Rahula. Selle peale tuleb koolitee algus meelde ka tema dirigendist vanaemale Lydia Rahulale ja muusikust isale Tomi Rahulale.

1955 Lydia Rahula: meie kirjutasime veel sule ja tindiga

Dirigent Lydia Rahula ütleb, et konkreetselt esimest koolipäeva ta ei mäleta. See on kadunud kuskile esimese kooliaasta muljete hulka.

Viljandi 2. 7klassilisse kooli läks Lydia 1955. aastal. "Elasime koos emaga väikeses toas, olime ühisköögi peal ja kool oli kohe üle tee.

Mul on meeles täispuidust koolipingid, mille klapi sai üles tõsta ja raamatud sinna alla sahtlisse paigutada. Pingi ülaosas oli süvendiga lohk, kuhu pandi pliiatsid ja sulepead ning keskel oli auk tindipoti jaoks. Sulepea enda otsas oli pioneerisulg, millega tehti niinimetatud paiskirja. Sulele vajutades läks sule ots ja koos sellega ka kiri laiemaks."

Lydia mäletab ka kaldjoontega ja äärisega vihikuid, kus kaldjoon märgistas kirja kaldenurka ning kui kiri läks üle äärise, võis sellest tulla suur pahandus. Vihiku vahel oli kuivatuspaber ja pingi peal oli ka kirjapress, millega sai laialivalguvat tinti kuivatada.

Vastupidi esimesele koolipäevale on Lydial tänini eredalt meeles sööklas pakutav. "Kaks kopikat oli tee ja viis kopikat moosisai. Aga see ei olnud selline moosisai, nagu me neid tänapäeval ette kujutame, vaid tavaline saiaviil, millele oli povidlot peale määritud. Sööklas oli väike laud, selle peal taldrik, kuhu sa siis oma kopikad ladusid. Pärast seda kallas tädi suurest kannust magusat leiget teevett."

Lydia ütleb, et kooliõpikud tuli endal osta. "See oli iga-aastane lugu, et augustis olid koolimajas pikad järjekorrad, müüdi raamatuid. Lausa kuulutati välja, et nüüd algab kooliõpikute müük. Vist ainult aabitsa sai iga laps tasuta, aga seda ma ka väga täpselt ei mäleta. Ei olnud nii, et sa said õpikud kellelegi edasi anda. Teine lugu, kui peres oli noorem laps, kes vanema õe või venna raamatud endale sai."

Lydia koolikott

"Kindlasti kuulus minu koolivarustusse portfell (mitte ranits).

Selles oli liugleva kaanega puidust pinal. Koolivorm pidi olema ja mul on meeles, et piduliku koolivormi juurde käis valge põll."

1984 Tomi Rahula: mulle kinnitati, et koolis peksa ei anta

"Esimene koolipäev oli loomulikult kõva sõna – titekad jätkavad ju lasteaias. Muidu oli mul see päev nagu kõigil esimese päeva koolijütsidel: uued kingad, sirmiga müts ja valge pluus," lausub muusik Tomi Rahula.

"Mina käisin Gogoli-nimelises Tallinna 21. keskkoolis. Juba esimeses tunnis saime teada, kui paljusid asju koolis teha ei tohi. Saime teada, et nüüd tuleb kuulata riietehoiutädide sõna, õpetajate sõna ja direktori sõna. Ja loomulikult ei lahkutud esimesel koolipäeval klassist ilma õpilaspileti ja kukeaabitsata.

Minu jaoks see sündmus väga uus ei olnud – olin seda kõike tänu emale, kes samas koolis laulmist õpetas, juba näinud ning teadsin-tundsin kooli läbi ja lõhki," ütleb Tomi.

Tomi Rahula meenutab, kuidas ta kohtas kuskil üsna oma koolipoisielu alguses pärast kooli bussipeatuses ühte lühikeste pükstega poissi, kes ütles, et kuulub oktoobriorganisatsiooni. "Ta näitas mulle märki pluusi küljes ning seletas innukalt, et käib I klassis juba teist või kolmandat korda. Ja kinnitas, et koolis peksa ei anta." Aasta oli siis 1984.

Tomi koolikott

"Portfell oli nahast, rohelist värvi ning selle sisu oli koolikoti klassika: pinal, õpikud, vihikud, tindipott, puust sulepea metallist sulega. Aga seda sain kogeda vaid aasta."

2009 Agathe Vega: kõige rohkem tahan õppida keeli!

Muusikute pere pesamuna Agathe Vega tõmbab 1. septembril pähe Prantsuse lütseumi tekli. Kooliminekut ootab ta juba pikisilmi. "Sellepärast, et koolis saab õppida," on loogiline põhjendus. Ennekõike tahaks ta õppida keeli, sest siis on kergem maailmas ringi reisida.

Üle lütseumi ukseläve astub ta koos sõbranna Lisettega, kellega käis koos

juba lasteaias. "Tahaks väga, et sõbrannast saaks ka mu pinginaaber," unistab Agathe Vega.

Tegelikult on Agathe Vega kooliõhustikku juba nuusutanud, kui ta kooli astumisel edukalt sisseastumiskatsed läbis. "Pidin lugema, kirjutama etteütluse ja arvutama," loetleb Agathe Vega.

Lisaks sellele, et Agathe Vega on 1. septembrist Prantsuse lütseumi nimekirjas, sai ta sisse ka Tallinna muusikakooli, kus hakkab õppima klaverit.

Agathe Vega koolikott

"Kindlasti on selles vesi- ja guaššvärvid, vihikute ümber värvilised paberid, kilekaaned, abijoontega vihikud ja üleni valged vihikud. Värvipliiatsid, sulepead," loetleb Agathe Vega oma koolikoti sisu. Isa Tomi Rahula täiendab: "Kooli poolt on tasuta üks komplekt õpikuid ja soovi korral võivad vanemad teise komplekti juurde osta, et last raskest koolikotist säästa."