UUS SAADE, UUS VÄLIMUS: Paari nädala pärast hakkab Maire Aunaste ETV ekraanil arutlema suhte- ja käitumisprobleemide üle ning, nagu on näha esimese saate võtetelt, üllatab ta ka uue imagoga, kandes blondi parukat. Foto: Mati Hiis
Inimesed
24. august 2009, 00:00

Maire Aunaste: pean end ise halvaks suhtlejaks (113)

"Ma olen halb suhtleja, sest ütlen alati seda, mida mõtlen," tunnistab sügisest suhete ja käitumise üle arutlevat saadet "Mida teie arvate?" juhtima asuv Maire Aunaste. "Ma ei oska olla viisakas."

"Ma olen väga halb kollektiivi sulanduja. Ma tean, kuidas peaks, aga ma ei suuda selline ise olla. Sellepärast käin harva kodust väljas," võtab teletäht oma suhtlemisoskuse kokku.

Ent selleks tema sõnul uus saade ongi, et aidata inimestel näha nende vigu ning panna mõtlema. "Kahjuks olen ise halb suhtleja ja teinud palju vigu, aga arutlemegi saates iseendi vigade üle oma kogemuse seisukohalt," ütleb ta. Kindlasti ei hakata Aunaste sõnul inimesi õpetama.

Pärite oma esimeses saates külalistelt, mida nad on oma elus ümber hinnanud, mille suhtes sallivamaks muutunud. Küsin nüüd teie käest sama.

Olen aastate jooksul vaevaliselt õppinud seda, et ükskõik kui raske või keeruline olukord on või kui teistmoodi on see minu tahtmisest, ma ei tee sellest enam probleemi. Mõtlen, et nagunii läheb kõik nii, nagu peab ja ei ole mõtet elu ega inimestega võidelda.

Muutunud aja jooksul sallivamaks

Milline olite noorena, mida arvasite toona inimestest ja suhetest ning mida olete nüüdseks õppinud?

Noor inimene otsib ideaali. Näiteks läksin kohe mehest lahku, kui nägin ära ühe vea. Nüüd ma mõtlen, et naised ja mehed on niivõrd erinevad, et selleks peab ära elama palju, et arvata – keegi on sulle vale kaaslane. Ei saa olla nii jäik, nagu noorena ollakse. Järeleandlikkus, paindlikkus ja vigade andeksandmine tuleb raudselt aastatega.

Millised on teie elu suurimad õppetunnid või valusaimad avastused?

Mul ei ole olnud elus suuri pauke ega traagilisi sündmusi. Mind on saatus soosinud, mul on kõik läinud enam-vähem hästi. Muidugi on olnud raskemaid aegu. Eks see Ameerika periood oli kõige rängem. Kui sa oled juba 45aastane ja alustad siis ühel päeval sealt, kus olid 16aastasena, lihttöölisena. Läksin nagu ajas tagasi. Aga ma tundsin iga päev – paras, et mul nii raske on. Et kui ma saan sellega hakkama, siis saan ma pärast kõigega hakkama.

Kas inimene õpib siis ainult läbi raskuste?

Mina arvan küll. Nagu ütleb ka Heinz Valk meie saates, et kui sa oled kogu aeg õnnelik, siis on see kohutav. Pidevat õnne on väga raske taluda, sest siis ei oska sa oma elu enam millegagi võrrelda ega reaalset maailmapilti tajuda.

Tuleviku pärast ei muretse

Olete õnnistatud tugeva loomusega. Kas sellisena on lihtsam elada?

Ma olen elus nii palju nutnud, et selle üle on televisioonimajaski naerdud. Aga mu loomus on aidanud mind nii palju, et ükskõik, kus ma olen, ma löön läbi, sest ma tean, mida ma tahan. Kui inimene tegeleb iseenda hingega kõigepealt, siis ta suudab mõista ka teisi. Kui inimene on õnnetu, ei tea ta, mida tahab. Kui teaks, siis ta astuks selles suunas.

Mul on kõik olemas, mida olen tahtnud. Mul on hea mugav elu. Elan kõrvalistest pilkudest eemal, tegelen peamiselt iseendaga. Ma ei armasta suurt seltskonda. Tahan, et mul oleks kallis inimene, et minust hoolitakse, ja siis on mul ju veel ometi suurepärane laps ja töö ning mu 80aastane ema on terve ja rõõmus.

Mida te siis uue suhetest rääkiva saate juhina eestlastele soovitate, kuidas saada õnnelikuks?

Ei midagi muud kui seda, mida me ka esimestes saadetes räägime: pange tähele oma elu ja olge rõõmsad pisiasjade üle. Kui te suudate tunda rõõmu väikestest asjadest ehk igast oma päevast, siis te oletegi juba õnnelikud.

Mina oma tuleviku pärast ei muretse, sest ma tean, et kui mulle iialgi enam ühtegi saadet ei pakuta, siis võin ju kirjutada.