Inimesed

Endine tänavamuusik: muusika peab tulema hingest, siis võib mängida ükskõik kus! (3)

Maarius Suviste, 15. august 2009 00:00
Foto: Corbis/Scanpix
"Pärast esimest nooti aeti meid jõhkral kombel sõimu saatel minema. Ehmusime totaalselt. See oli ränk hoop," meenutab saksofonivirtuoos Raivo Tafenau. "Ainult raha teenimise eesmärgil pole seda mõtet teha," teab muusik Tiit Kikas. "Tekkis hasart," tunnistab aga kahe plokkflöödiga korraga üles astunud Kalle Klein.

Muusikuid Tafenaud, Kikast ja Kleini ühendab see, et nad on omal ajal tänavamuusikuna üles astunud. Kes rohkem, kes vähem. Kes on pilli mänginud Tallinna vanalinnas, kes Oslo tänaval, kes keset Kopenhaagenit. Kas või korragi.

Moosekandi elus vaevalt midagi häbiväärset on. Pigem vastupidi: kellele on see enda näitamise ja tõestamise koht, kellele on see raskel ajal sissetulekut andnud, kes lihtsalt naudib oma oskust – pillimängu. Ja tore, kui sellest teisedki osa saavad. Ja veel toredam, kui muusika hinge läheb. Ka teistele.

Paraku on nad ühed vähesed muusikud, kes oma kunagisest tänaval mängimise elust ja kogemusest rääkida soovivad.

"See ei ole kõige parem asi mu elus, mida päevavalgele tuua," ütleb tuntud kolmeliikmelise bändi liige. "Ma ei taha seda afišeerida. Ei kunagi enam," leiab miskipärast ka teine muusik.

Kuid Tafenau, Kikas ja Klein tänavamuusikuelust rääkida ei pelga.

Kikas nautis pillimängu Norras

Oli 1993. aasta suvi. Viiuldaja Tiit Kikas oli just keskkooli lõpetanud 18aastane muusikahuviline. "Olime koos sõber Peeter Rebasega tellitud kolmeks kuuks Norrasse ühe ansambliga tuuritama," meenutab ta. "Kuna tuuri kõrvalt oli ka piisavalt vaba aega, siis, et mitte seda niisama surnuks lüüa, otsustasime Oslo tänaval oma – loodetavasti ka teiste – rõõmuks pillid välja võtta."

Kikas teab: Norras on tänavamuusiku elu populaarne. "Seal on terved kommuunid ja eks üsna varsti saime ka meie nende telgitaguseid proovida-maitsta," ütleb ta. Kuid nii lihtne see kõik paraku polnud: "Ilmtingimata pidi alguses politseis ennast registreerima. Selleks oli neil spetsiaalne tööline – imekaunis tõmmu naine, kelle juurest me oleks soovinud iga hommik seda luba küsimas käia. Meie kurvastuseks kehtis see luba kolm kuud..."

Kui too protseduur läbitud, võis julge südamega tänaval oma teoseid ette kanda ja selle eest ka raha küsida, ja norralased polnud üldsegi kitsid. "Otsest eesmärki tohutut raha kokku ajada meil polnud," tunnistab Kikas.

Mida te seal siis tegite? "Nautisime lihtsalt pillimängu ja sellega kaasnevaid juhtumisi, mis alati ka juhtusid ja sind jälle uutesse seiklustesse kiskusid."

Raha kasutasid Kikas ja Rebane lihtsalt mõnusaks äraolemiseks. Seda jäänud ülegi ja sai ostetud tehnikavidinaid. "Kui ma ei eksi, siis pilli häälestaja ja bassivõimu," meenub Kikasele.

Kas nüüd läheksite tänavale pilli mängima? "Täna enam tänavale mängima ei läheks," ütleb Kikas. Ja põhjendab: "Sest see ei pakuks mulle sellist lusti kui 18aastasena. Ja ainult raha teenimise eesmärgiga pole seda üldse mõtet teha. Muusika peab tulema ikka hingest – põlemist on vaja –, siis võib mängida ükskõik kus! Tuld!"

Üksinda tänaval kahe plokkflöödiga

Eriti Kurva Muusika Ansambli saksofonist Kalle Klein mängis tänaval 1990. aastate alguses Tallinna vanalinnas. Ihuüksinda keset Pikka jalga kahe plokkflöödiga korraga.

Tänaval mängimine oli talle nii töö, teenistus kui ka hobi. "Alguses lihtsalt huvist, et kuidas tundub tänaval mängida – Eestis seda ju tollal eriti ei tehtud," põhjendab Klein, miks ta tänavamuusiku tee ette võttis. "Ja teatud mõttes tekkis siis hasart – nii esinemise, teenimise kui ka möödujate reaktsiooni vaatamise suhtes."

Oma parimat päevateenistust ta enam ei mäleta. Samuti mitte seda, mida esimeste teenistuste eest ostis.

Enda mäletamist mööda astus ta viimati tänavamuusikuna üles aastal 1993 või 1994, ikka sealsamas Pikas jalas. Nüüd ta seda enam ei teeks. "Aeg ja elu on edasi läinud.

Nüüd on selleks – oskuste näitamiseks ja teenistuse saamiseks – teised kanalid," ütleb muusik ja vabakutseline tõlkija Kalle Klein.

Tema tuntumaid bände on Eriti Kurva Muusika Ansambel, praegune peamine tegutsev bänd aga Phlox.

Saksofonist jäi Taani tänavail hätta

Saksofonist Raivo Tafenau tänavamuusikukarjäär jäi imelühikeseks – tema pillimäng jäi äkki pooleli. See üks ja ainus kord oli välismaal.

"Tänavakatsetus juhtus vist aastal 1989 Kopenhaagenis saksofonikvartetiga," meenutab muusik. Kuid: "Pärast esimest lahtimängunooti aeti meid jõhkral kombel sõimu saatel minema."

Ja sellest Tafenaule piisas. "Sovetimaalt tulnutele oli see ränk hoop," tunnistab ta.

"Ehmusime totaalselt ja pärast seda pole ma enam katsetanud."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee