Inimesed
11. august 2009, 00:00

Uku Masing 100: «Korraga täpne ja hämar»

«Masing võiks eestlasele nüüd ja edaspidi olla käepärane ja usaldusväärne teekaaslane ja teejuht liikumisel vaimsete väärtuste ja vaimse elamise poole,» sõnastab teoloogi ja poeedi Uku Masingu rolli kirjandusteadlane Ülo Tonts. «Ta ei ole meile oluline üksnes kui maailmatark, vaid ka kui inimene, kellega saab ja maksab suhelda.»

Täna on Uku Masingu 100. sünniaastapäev. Mis tema tööle mõeldes esimese asjana meelde tuleb?

Eesti Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv: «Masing on oma tekstides massiivne ja tihe, korraga täpne ja hämar. Et Masingu moodi kirjutada, tuleb manustada väga suur hulk väga hoolikalt valitud raamatuid. Ja manustajale peab olema paigaldatud aju, mis suudab selle informatsiooni salvestada ja sellega midagi suurt peale hakata.

Selliseid ajusid on harva saada ja Eestisse satuvad nad veelgi harvem. Üldiselt kirjeldatakse eelmainitud asjaolude kokkusattumist kui geniaalsust, kuid kui võtta arvesse ka Masingu erialane temaatika kogu oma vanatestamentlikus raskepäras ning lisada siia juurde paari viimase eestikeelse põlvkonna olematu religioonialane haridus, võib karta, et Masingu geenius jääb väga paljudele väga hoomamatuks.»

Kirjandusteadlane Ülo Tonts: «Uku Masing oli neid autoreid, kelle loomingu varal sain eelmise sajandi esimese poole lõpul kontakti eesti luule, luuleilma ja kirjandusega üldse. Arbujad olid tookord olulised, on olnud seda hiljemgi, ning Masing oli arbuja.

Hilisemas Masingu-suhtes tõusis esile ja on esile jäänud Masing kui mõtleja. Pean silmas teda kui inimloomuse üle juurdlejat, eetiliste probleemide ja dilemmade üle mõtisklejat. Masingut peetakse inimeseks teisest maailmast, super targaks – nagu teda nimetas äsja Postimehes Hando Runnel. Tänada tahan aga Runnelit siinkohal väga, sest ilma Ilmamaa avaldatud Masingu raamatuteta oleks ka minu tutvus Masingu kui mõtlejaga olemata. Pean silmas selliseid raamatuid, nagu eelmise sajandi lõpul ilmunud «Meil on lootust» ja «Pessimismi põhjendus».

Masing võiks eestlasele nüüd ja edaspidi olla käepärane ja usaldusväärne teekaaslane ja teejuht liikumisel vaimsete väärtuste ja vaimse elamise poole.

Ta ei ole meile oluline üksnes kui maailmatark, vaid ka kui inimene, kellega saab ja maksab suhelda.»

Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder: «Esmasena meenub mulle Uku Masingust – ja see on tingitud ka toonasest Nõukogude aja olukorrast – nonkonformism, rahulolematus olemasolevaga. Ta ärgitas noori inimesi mitte leppima olemasolevaga ja püüdlema sügavustesse kõigis valdkondades, iseäranis muidugi vaimses maailmas.»