Danel Pandre
Inimesed
24. juuli 2009, 00:00

Danel Pandre: Vassilenko nime kandes peeti mind tihti venelaseks (27)

"Mu vene keelgi on umbes samal tasemel nagu kõigil kaheksakümnendatel aastatel Eesti koolis õppinutel," seletab Eesti ühe populaarsema rokkansambli The Sun bassimees Danel Pandre, et Vassilenko perekonnanimega ei sidunud teda õieti miski.

Kahe viimase kümnendi jooksul õige mitmes kuulsas Eesti rokk-bändis (B.D.Ö., Nice Try) basskitarri sõrmitsenud Daneli sõnul võeti endise perenime Vassilenko Pandreks vahetamine ette koos mõningate teiste suguvõsa liikmetega. "See oli ka mu vanemate ja veel mõningate pereliikmete otsus – võtta tagasi emapoolse suguvõsa nimi. Minu vanaisa Arvo Pandre – selle suguvõsa viimane esindaja – on praegu küll elus, aga koos temaga kadunuks see nimi muidu jäädavalt," avab Pandre nimevahetuse isiklikumaid tagamaid.

Muusik lisab, et juurtest hoolimata on ta läbi ja lõhki eestlane, mitte kakskeelne inimene. Kuigi ta austab oma kõiki esivanemaid võrdselt, on siinmail lihtsam toimetada eestipärase perenimega. "Mu vene keel on umbes samal tasemel nagu kõigil kaheksakümnendatel aastatel Eesti koolis õppinutel. Otsus edaspidi Pandre olla sündis kiiresti, kui mõtlesin enda laste peale ja sellele, et nad pidanuks ehk ka tulevikus pidevalt selgitama, mis rahvusest nad on ja mis keeles räägivad," lausub ta.

Ka Pandre isapoolse, Ukraina päritolu Vassilenko perekonnanime kandva suguvõsa kolm põlvkonda on järjepidevalt Eestis elanud, kuid Daneli sõnul ei sidunud vähemalt teda isiklikult selle nimega eriti miski. "Ja oli näiteks suhteliselt keeruline seletada, kui iga liikluspolitseinik küsis loal nime märgates esimese asjana, mis keeles ta minuga rääkima peab," toob Pandre näite.

Muusikukarjäär nime vahetama ei pannud

Nagu nime vahetamise puhul ikka, usub mingi osa avaliku elu tegelaste elul silma peal hoidjatest, et eesmärk oli kas enese peitmine või meedia jaoks atraktiivsemaks muutmine. The Suni bassimees peab selliseid oletusi naeruväärseks.

Danel kinnitab, et nagu tal ei ole olnud vajadust end kellegi eest peita, polevat tema peas ka kunagi idanenud mõtet bänditegemise tõttu identiteeti vahetada. "Kusagil Ameerikas võib rokkar tõepoolest ühel päeval nime Marilyniks vahetada, et ägedamalt kõlaks, aga samadel kaalutlustel oleks ma võinud siis ju ka mingi hoopis uhkema lükke teha," muigab ta. "Seostada nimevahetust mingisuguse nii tühise asjaga nagu bänditegemine on ilmne ilukirjanduslik liialdus," tähendab ta tõsinedes.