Inimesed

Ene Üleoja: "Suure koori juhatamine võtab füüsiliselt läbi. Õlad ja selg on haiged." (12)

Rainer Kerge, 4. juuli 2009 00:00
IMEDE SEPIKODA: 1960. aastast laulupidudel koorijuhina osalenud Ene Üleoja on korduvalt kogenud, kuidas laulukaare all sünnivad tavalisest laulust ühtäkki «hitid, mis hakkavad iseseisvalt toimetama». Kuidas see aga täpselt käib, on augustis 72. sünnipäeva tähistavale dirigendile veel saladus. Foto: Joosep Martinson
"Kalasid ma laulma ei pane," teab laulupeo dirigent Ene Üleoja oma võimete piire. "Aga inimesed, kellel on vahel ükskõiksed kalasilmad peas, saan ma pikapeale üsna rõõmsalt otsa vaatama."

On teil mingi noodimapp, mille, te – ptui-ptui-ptui! – põlevast majast esimesena päästaksite või mille te kolima asudes esimesena kohvrisse pakite?

Kas nüüd esimesena, aga kindlasti ma võtaksin kaasa eesti muusika: Kreek, Saar ja Tormis. Esmajoones. Ja vaevalt, et siis aega pikemalt mõelda on. Ja kas üldse jõuab keegi midagi kaasa haarata. Ma olen lapsepõlves kaks tulekahju läbi elanud ja ma tean, et kaasahaaramise aega lihtsalt ei jää.

Mis põlengud need olid?

Esimene põleng oli Tallinna põlemine märtsirünnaku ajal 1944. Ma mäletan seda imehästi – me jäime puupaljaks!

Me istusime keldris ja värisesime surmahirmus. Ma mäletan väga selgelt surmahirmu – ma oli kuueaastane tüdruk. Pommid tulid nagu rahe ja ümberringi kõik põles.

Me saime õnneks oma maja keldrist välja, saime keskhaigla varjendisse. Ja keskhaiglat tabasid pommid otse. Nii et keldris olev inimmass vakatas aeg-ajalt surmvaikseks. Ja kui me hommikul väljusime, siis selgus, et õnneks olid pommid olnud väikese purustusjõuga – nad olid jõudnud teise korruseni. Esimene korrus ja kelder jäid puutumata.

See oli üks suur põlemine. Ja teine oli 1949. aastal – lihtsalt üks õnnetu tulekahju. Me elasime siis tolleaegse nimega Leineri tänaval, praegusel Poska tänaval.

Nii et ei haara sa suurt midagi kaasa. Ja selle, mis sa haarad, selle varastavad kallid kaasinimesed ära. Ma mäletan, kuidas isa veel loopis asju välja ja tõi tänavale ja põlengu ajal tassiti see kuskile ära. Ju oli rohkem hädalisi kui meie!

Mida dirigendiks õppides peab rohkem harjutama: noodi tundmist või enesekehtestamist?

Dirigeerimine on muusika lahtimõtestamine käte kaudu. See on omamoodi keel, mida peab valdama. Aga selleks, et üldse midagi ütlema hakata – oma žestikulatsiooni abil –, pead sa enne muusika sisuni jõudma. Nooditundmine on igale muusikule elementaarne – ükskõik, mis eriala see ka ei ole, ilma selleta ei pääse muusikale ligi. See on esimene asi.

Aga endale tähelepanu saamine ja selle säilitamine näiteks 200liikmelise koori ees...

Praegu väga palju ekspluateeritakse sõna "energia". Ma olen vahel igatsenud seda energiat näha. Ma tunnetan teda, aga ma ei näe teda. Aga ma saan aru, et ta tõesti toimib.

Energia hulk, mida me endast väljastame, on erinev. Ja suure koori puhul – nagu on laulupeokoor – tuleb tohutult palju energiat toota ja endast välja anda. Ja see energia olemasolu on juba inimesi mööda erinev. Kellel on seda rohkem, kellel vähem – ja vastavalt sellele hakkab siis suur koor, suur organism reageerima.

See on omamoodi müstiline toimetamine. Ma jälgisin ühel õhtul lõike 1994. aasta laulupeo kontserdist – ETV2s näidati –, ja väga huvitav oli vaadata, kuidas koorid ja inimesed reageerivad erinevalt dirigentidele, ja ka lauludele.

Dirigendi suurim õnn

Laulupidu on uue repertuaari kontroll-labor: kas lugu hakkab tööle, kas lauljad võtavad ta omaks, kas sõnum jõuab publikuni. Ja siin on tõesti huvitav vaadata, et erinevate dirigentide käe all ja erinevate lugude ajal on lauljate tähelepanu erinev.

Oli kaadreid, kus oli näha, et lauljad üldse ei laula: vahivad ringi ja keegi sügab nina. Ja siis sa näed kaadreid, kus ühe loo puhul on äärmine kontsentratsioon, kus tõesti on silmad dirigendis kinni, midagi sünnib kohapeal.

Ja vat see, et sünnitada hetk, kus silmad on dirigendi küljes kinni, see on see kõige suurem kunst ja õnn – kui ta su kätte tuleb, kui sa saavutad selle seisundi.

On selle hetke tekitamist võimalik õppida? Või peab olema dirigendi võime – naelutada 25 000 inimest enda käsi vaatama – kaasasündinud?

Väga palju on kaasa antud – see on see inimese energiaväli või mõju. Aga seda on võimalik ka endas välja arendada, kasvatada. Mida tugevamaks inimene sisemiselt kasvab, seda enam ta mõjutab enda ümbrust.

Orkestridirigentide kohta öeldakse, et ta küpseb umbes 50aastaselt.

Umbes nagu kindral.

Ma kindralitest tean vähe. Aga koorijuhtidel on viiekümnendad kõige küpsem iga: sa oled saavutanud teatava professionaalsuse, enesekindluse, su isiksus on arenenud, sa oled selgete taotlustega ja – jõuline! Noortel on väga palju energiat, mida nad ohjeldamatult laiali pilluvad, aga mis ei kontsentreeru õigesse kanalisse.

Kuidas panna 60- või 200- või 25 000-line kooslus samal ajal ühte tööd tegema?

See ongi seesama küsimus, mis jääb dirigentidel alati õhku rippuma: miks see kontakt kooriga vahel sünnib ja vahel ei sünni?

Ja ta sünnib tõesti õnnestunult valitud loo puhul – väga palju mängib kaasa see, mis laulu lauldakse, mis sõnumit ta kannab, missugune on muusikaline keel, kas õppeprotsess on toonud rohkem vaeva kui rõõmu. Ja selle tõttu aeg-ajalt tekivad hittlood, mis millegipärast hakkavad järsku kõigile meeldima.

Üks niisugune on näiteks Ülo Vinteri "Laul põhjamaast". Vinter kirjutas selle ju muusikalile "Pipi Pikksukk" – ilma igasuguse pateetikata.

Ja äkki ühel laulupeol hakkab see "Põhjamaa" kõlama nii hümnilikult, pidulikult, paatoslikult, puudutades meie kõikide hingekeeli: jälle meie kõik, väikesed eestlased, oleme vägevad... Ja sellest on saanud armastatud, ma ütleks – sakraalne lugu laulupeol!

Järgmine lugu, mille tähelendu me näeme ja mis ilmselt jääb kauaks-kauaks püsima, on Peep Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole".

Tekib aeg-ajalt niisuguseid laulupeohitte, mis hakkavad, nagu ma ütlen: toimetama!

Kui ma vaatan laulupeo ülekannet, siis ma teen selgelt vahet, et kui dirigeerib Eri Klas, siis ta käed peaaegu ei liigu...

...jaa!

...aga näiteks Triin Koch enam-vähem tantsib noodid ja sõnad ette.

Eri Klasi puhul töötab juba tema... noh, kuidas ma ütlen... imidž! Sest Eri Klas on ennast tõestanud dirigendina, ja mitte ainult Eestis. Teda tuntakse maailmas. Jätkub ainult tema vaatamisest, temaga suhtlemisest – ja laulja suhtleb temaga teisel tasandil kui Ene Üleoja või Triin Kochiga.

Edasi: igasugune mees – kui ta vähegi tegija on – omab suuremat impulssi või energiat või jõudu kui naine. Mehed ei pea nii palju vehkima, kuigi mõned vehivad neist kah hullupööra. Aga naisdirigent – selleks, et end üldse maksma panna, peab tõesti liigutama ennast väga aktiivselt.

Ja ainult vahel, kui lugu juba käib, ja sa tunned, et nüüd ei ole enam vaja sinu veskitiibade vemmeldamist, siis saab ka väga väikese käega juhatada. Või kui on käes niisugune lugu nagu Sarapiku "Ta lendab mesipuu poole" – see on üks niisugune laul, mida laulupeokoor laulab ka peaaegu ilma dirigendita sünkroonis. Niisuguse loo puhul ei pea väga palju siplema.

Aga žesti suurus sõltub väga sageli just nimelt dirigendi üldisest positsioonist, imidžist, soost – nagu ma rõhutan ikka: meestel on rohkem jõudu, midagi ei ole teha, mehed hüppavad kaugemale, jooksevad kiiremini.

Täielik sooline diskrimineerimine!

Jah! Vat ma ei tea, miks see loodus niimoodi on seadnud, aga mulle meeldib see, et keegi teeb minust midagi paremini. Mulle meeldib vaadata ja jälgida neid.

Ants Üleoja dirigeerib teist paremini?

Kahtlemata! Kahtlemata! Ma olen temalt väga palju õppinud. Ja teda isegi salamisi matkinud, nii et... temas on kah väga palju jõudu ja seda toredat energiat, mida laulupeokoor vajab.

Ants Üleoja dirigendina imponeerib mulle väga.

Koorid on alati lustinud

"Laululahingu" saadet vaatasite?

Ikka!

Mõne koori poolt hääletasite kah?

Ei! See on minule niisugune lõbus ajaviide ja mäng. Sest tegelikult on koorid ju oma siseelus alati lustinud ja laulnud igasugust toredat repertuaari.

Näiteks seesama Nooruse koor, mida ma 15 aastat juhatasin, see oli ju niisugune energiapomm! See, mida me tegime oma laululaagrites ja puhkeõhtutel – see oli fantastiline. Ma arvan, et see oli isegi põnevam kui "Laululahing" praegu.

Me olime vist esimene seltskond Eestimaal, kes valmistas põhjalikult ette ühe stiilipeo. Pärast seda hakkasid need kõikjal tulema. Ja ma tean, et need on praeguseni moes.

Aasta oli mis?

Kuskil 1970ndate lõpp. Ja meie stiilipeo teema oli 17. sajand. Koos kostüümide, kogu tolleaegse keele ja kõnepruugiga; muusika ja tantsudega. Spetsiaalselt õpetati mu koorile ära tolle ajastu menuetid, gavotid, mida kõike veel... See oli niivõrd huvitav, et noored mängisid oma rolli edasi veel mõnda aega: pidasid duelle ja vahetasid ülevas aadlikeeles kirju.

Siis oli meil öösärgipidu. Kõik arvavad tänapäeval, et öösärk on midagi ekstra-seksikat. Me tol ajal ei kasutanud seda sõna üldse! Meie öösärgipidu oli protest algava lärmakuse vastu muusikamaailmas.

Meile hakkas see rokiperiood kergelt pinda käima ja me igatsesime vaikust. Meil oli Mustpeade Maja keldrisaali toodud matid, mille peal istus kogu Nooruse koor, ööriietes – mis olid väga siivsad, meil olid isegi öömütsid peas, ei mingit paljastatud ihu kusagil. Ja me lugesime kergelt hirmu- ja õudusejutte sosinal, sest terve õhtu pidi valitsema vaikus. Ja küünlad põlesid. No kujutage ette! Ja see oli nii pagana põnev, et ma ei oska seda kirjeldada.

Ja siis oli nii, et me tulime kolleegiga varem ära. Ja need keldrisaali aknad paistavad Pikale tänavale. Ja soomlased vaatasid akende taga ja tegid resümee: siin on mingi sekt.

Mida dirigent mõtleb, kui 25 000 lauljat plaksutavad talle?

Ta ei mõtle mitte midagi. Sellel hetkel on ta tühi, vahel isegi ei mäleta, mismoodi see asi seal oli.

Sellel hetkel ei taju sa ei seda aplausi ega tema pikkust ega tema intensiivsust. See on lihtsalt niisugune enesest andmise moment, kus sa oled tänulik, et su vastas on need lauljad olnud.

Pärast hakkab kujunema pilt sellest, mis oli või mis tuli.

Pärast vaatate kontserdi salvestise üle ja tuleb meelde.

Jaa. Ongi nii. Kui ma 1994. aastal juhatasin Urmas Sisaski "Eesti missat", siis mina ei teadnud, et lauluväljak oli sel ajal küünlatuledega piiratud. Esiteks ma olin seljaga. Teiseks – kui ma ükskord pöördusin, et teha kummardus publikusse, siis ma veel ei näinud ega kuulnud mitte midagi. Ma mäletan ainult seda hetke, et kui ma olin juba trepist alla tulnud, tormasid mõned inimesed minu poole ja õnnitlesid. Vat seda ma hakkan mäletama.

Eemalt vaadates tundub, et dirigeerimine on füüsiliselt kah raske.

Jah. Suure koori juhatamine võtab füüsiliselt läbi. Õlad ja selg on haiged. Kui me nüüd käisime tegemas laulupidu ette valmistavaid proove, siis oli meie käes keskmiselt mõnisada kuni tuhat lauljat. Ja ka need juba võtavad füüsiliselt läbi, sest sa pead tugevasti ja kõvasti lööma, et sa oleks nähtav. Juba distants sunnib sind suuremalt lööma, et sa oleks loetav ka viimase rea inimestele.

Kas teete enda vormis hoidmiseks mingit sporti?

Ma võimlen hommikuti. Ja oma õlavöötmele teen ma kindlasti harjutusi. Sest muidu lihtsalt ei saa.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee