"Arvasin vahepeal, et ta on surnud," räägib Ines ja demonstreerib rõõmsalt pesalist. Nagu näitusesaalis. Hoopis vähem malbelt annab esitleda tema varjupaigast päästet koera Repsut. Too rebasekarva ja vähendatud hundikoera välimusega loomake võiks vabalt illustreerida sõna "keravälk". Või midagi veel elavamat. Hea, et särtsakas Repsu oma perenaisega nonde veidrat häält tegevate kuuskede all üldse kaks sõna vahetada laseb.
Ehkki te pole ühegi teatri hingekirjas ja olete ütlemata väärikas eas, on teil sel suvel lausa kaks suvelavastust teha. See ju lausa müstika.
Mis müstika see nüüd on? (naer) Kasutavad mind lihtsalt ära. Näitlejaveri hakkab ikka kihisema sees, kui sulle pakkumised tehakse. Võrratud pakkumised. Ja tõeliselt võrratud partnerid, kes mul on mõlemas etenduses – "Spioonis Venemaalt" teevad kaasa kõik meie komöödiajõud – Tarvo Krall, Merle Palmiste, Marika Korolev, Veikko Täär.
Teile on vaat et komöödianäitleja silt laubale kirjutatud.
No mina ei tea, mis silt on mulle laubale kirjutatud. Kõik tükid on tragikomöödiad. Kaasa arvatud suured tragöödiad. Kui nad nii suured tragöödiad on, siis nad muutuvadki komöödiaks.
Kujutan ette, et olete oma komöödiarolle väga nautinud.
Aga muidugi ma naudin! Komöödia paneb mängu lusti peale, sul peab mängulust olema ja kui see kurbusejoon mul ka peal on, ei jaksa oma kurbust kanda. See on haiglane, kui inimene kogu aeg kurb on. Sama haiglane on, kui itsitad kõige üle. Need kaks kuuluvad kokku.
Olete te üles märkinud, kui mitu rolli te elu jooksul teinud olete?
Oi-oi! See ei ole mind teps mitte huvitanud. Numbriterohkus või -väiksus ei huvita mind. Mind huvitab töö, mida teen ja kui see töö lõpeb, siis sellega on see mätas kinni, kasvab rohi peale ja mäletan, et kord sai tehtud seda, aga et ta mulle numbrilises kaalus midagi tähendaks, seda ei ole.
Pigem mälestus, mitte statistika?
Jah, nagu Voldemar Panso meile kunagi ütles. "Tõest ja õigusest" on see tekst – "Elu on vaid mälestus ja mälestuste mälestus, mõnest ammu kadunud mehest või naisest – see ongi kogu elu, aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema, kui ei taha, et ärkaksid mälestused või mälestuste mälestused." Küll ma mõtlesin selle üle! Puurisin ja puurisin. Kuid tegelikult ongi elu niisugune – mälestus.
No 70 eluaastat on pikk aeg ka...
Oo, ärge rääkige! Ita Ever on minust vanem ja nii tegev, et midagist hullu! Ja on teisigi...
Herta Elviste näiteks.
Jah, Herta Elviste ka. Eile vaatasin televiisorist Kihnu Virvet – no see on imesteldav! Selle naise ees sügav kummardus.
Teile aga ei ole pähe tulnud kui Virvele, et tuleks langevarjuhüpe ära teha?
Sellepärast ta mulle meeldibki, et tal on niisugused mõtted peas. Mul on ka liikunud sellised mõtted, mitte langevarjuhüpe, aga igasuguste muude eluohtlike vigurite vastu olen huvi tundnud.
Õhupalliga sõitmine näiteks?
Nojah, see kõlbaks ka (naer).
Kuid nagu Kihnu Virvelgi, on ka teil kogu aeg palju tegemist. Kui te juba suvetuuriga välja lähete, mis olla tõeline töö- ja puhkelaager.
Ongi nii. Eriti, kui sa toredasse kampa satud. See "Mtsenski maakonna leedi Macbeth", mida Ontikale teeme – kõik mu vanad ja uued tuttavad on seal, eesotsas Ülle Lichtfeldtiga ja Eili Neuhausiga ja Indrek Saarega – nad on täis elujõudu ja -tahet.
Teie siis enam ei ole? Käite ju küll nii käbedal sammul.
Seda ma mängin (naerab). Tegelikult olen üks virisev vanamutt (naerab). Aga jah, Urmas Lennuk on mulle lavastusse "Msenski maakonna leedi Macbeth" rolli juurde kirjutanud. Ma imetlen, kuidas ta on "Tõde ja õigust" dramatiseerinud. Ta on niivõrd omanäoline, et talle võivad tulla teisenäolised kallale, sest ta on nii ootamatu. Minu meelest töötab teater siis väga hästi, kui tal on hästi palju pooldajaid ja hästi palju vaenlasi. Ühesõnaga, tema suhtes võetakse kindel seisukoht, mitte "oli kah". See "oli kah" tähendab, et oli väga halb.
"Oli kah" on ilmselt näitlejale üsna halvasti kõlav hinnang.
Nojah. Halvasti ei tuldagi näitlejale ütlema, seda räägitakse omavahel. Näitlejate ees tehakse nägusid nii- või teistpidi, keegi ei tule näitlejale ütlema: küll sa mängisid halvasti. Seda tunneb näitleja isegi ära, mismoodi ta mängis – publiku reaktsioonist.
"Filosoofiast ma küll tolku ei saanud."
Näitlejat võltsnaeratusega üle kavaldada pole justkui mõtet.
Ei saa jah. Olen seda tajunud. See on kogemus. Elad kõik need elud väikses formaadis läbi, mitte ei ela, vaid sekkud neisse eludesse. Meil oli niisugune õppejõud nagu Voldemar Panso, kes polnud kui õppejõud, vaid hingetohter. Tema oma intensiivsusega viis meid neisse rollidesse, olukordadesse ja sündmustesse ning tekitas põlemise.
Jaan Tooming olla öelnud, et Panso oli mees, kel vägi sees.
Jah, kindlasti oli. Kuna on vägi, siis kas allud sellele ja lähed sellega kaasa või pöördud selle vastu, sest tal pole olnud aega mõelda enda väele. Nii olen ma tema õpilastest aru saanud, kes teda aktiivselt eitavad ega mõista teda, kuid selles aktiivses mittemõistmises on sees tahe mõista.
Teie olite ses lavakooli esimeses lennus see kõige noorem – hirmus nooruke?
Ei olnud hirmus nooruke, vaid teistest aasta noorem. Mõistus andis küll tunda, sest ma ei saanud paljudest asjadest absoluutselt aru. Kuigi olin hästi palju lugenud inimene, lugesin pea 12–13aastaselt läbi kõik Nobeli laureaadid ja Põhjamaade romaanid. Palju ma neist aru sain? Absoluutselt mitte midagi! Midagi köitis mind nende raamatute juures, et lugesin need lõpuni. Filosoofiast ma küll tolku ei saanud.
Vähemasti oma leksikat täiendasite kõvasti.
Seda küll. Ja sellepärast ma ei julgegi oma sõnadega rääkida. Sest nii kui ma mõne sõna välja ütlen, tundub, et see ei ole see! Maailmas on seda nii hästi öeldud! Olen teisi imetlenud – koolis Panso, Helvi Tohvelmann, Leo Kalmet ja teised õppejõud ka – meil oli huvitav kooslus seal.
Teid õpetas ju raskekahurvägi!
Oligi nii. Panso valis nad ilmselt. Igaüks õpetas oma laadi, aga nad olid kõik isiksused. Aeg oli niisugune. Nagu süsteem oli raske ja rõhuv, siis süsteemile vastasolev jõud hakkas ka koonduma.
Tundlikele näitlejanatuuridele polnud see just lihtne aeg.
Kindlasti mitte. Täpselt samamoodi kirjanikel, kes vahedalt kirjutasid. Aga samal ajal sai ennast välja elada. Kui teatrites sai võtta niisuguse tüki, kus võisid kaksipidi asju lahendada, siis kõik tahtsid neis tükkides kaasa teha.
"Ilmselt olen ma rahutust ihkav hing."
Hämmastav, aga te olete pea kõikide Eesti teatrite laval mänginud, Linnateater vast välja arvata.
Jah, Linnateatris pole ma tõesti olnud, olin siis Vanalinnastuudios – lausa 14 aastat. See on minu kõige pikem aeg olnud olla ühes teatris, mulle seal tohutult meeldis.
Miks siis sealt lahkusite?
Ju siis tahtsin veel midagi muud ja ahneks läksin selle kõige ilu ja armastuse pärast. Isegi kui äkki saan aru, et olen käsualune, pole mulle meeldinud süsteemile alluda. Viljandisse ma tahtsin minna, olin täis võitlejaloomust, kuigi ma ei teadnud, mille poolt ma võitlen või mille vastu.
Aleksander Sats oli Viljandis pealavastaja, meie olime aga õppinud Stanislavski süsteemi ja meil olid eeskujuks Panso, Tohvelmann ja Kalmet – püüdsime nende järgi teha ja olla, ja siis sattusime Viljandi teatrisse, kus polnudki mõeldav, et oleks toimunud kas või teksti analüüs.
Aga siis sain tuttavaks Karl Adraga, kellele anti teha kõik mittemidagiütlevamad tükid. Leidsime temaga kohe ühise keele. Hakkasime temaga ajama oma liini. Mul on tunne, et ta nuusutas väga õigesti materjale ja inimesi.
Kas Ader oli Panso-tüüpi?
Oligi, aga tema oli vaikse põlemisega inimene. Ja siis meie valisime välja Remarque’i "Lõpp-peatuse" – oli ikka see, äkki panen praegu puusse? Nimetuste suhtes olen nii soodaks läinud! (naer)
Seda hakkas Karl Ader oma njuuhiga lavastama, see kukkus meil väga hästi välja. Ja siis valisime teise asja – "Orpheus laskub põrgusse" –, kusjuures Williams oli tol ajal peaaegu et keelatud. Ta oli välismaalane, vaenlane. Seda oli aga Venemaal keegi juba mänginud ja tekst jõudis kuidagi meieni. See oli lihtsustatud variant – ropendamised ja vahedad ütlemised olid kõik välja võetud. Tükk tuli välja Karl Adra juubeliks. Ja sellele juubelile tuli Kaarel Ird ja hulk Tartu intelligente.
Tartlased jäid rahule?
Arvatavasti jah. Ja siis oli meil bankett ja sel banketil tuli Ird ja kutsus mu Vanemuisesse.
Kas noor Ines kasvas selle kutse peale meetri pikemaks?
Ei kasvanud. Enesetunnet kergitas küll. Elasin Viljandis kunstnik Lukatsi peres Lossimägede jalamil. Õhkkond seal oli ääretult võluv, olin saanud nagu endale tõelise kodu. Läksin sealt Vanemuisesse, siis oli mul kohutavalt üksildane ja kurb olla.
Läksite, ehkki Viljandi on nii turvaline linnake.
Jah, aga ilmselt olen ma rahutust ihkav hing. See oli juhus, mind kutsuti ja ma läksin. Siis vaatasin seda olukorda, mis Vanemuises valitses. Seal oli palju armsaid inimesi, kui ma aga vaatasin seda töömeetodit, siis see oli veel imelikum kui Viljandi teatris. Lendasin maa peale tagasi, süngesse reaalsusse. Hakkasin protestima. Töösüsteemi vastu.
Üsna häälekalt, räägitakse.
Nojah, ma läksin kohe direktori jutule ja ütlesin, et mulle ei meeldi, kuidas siin töötatakse – ma ei tea, suur pläralõug! Ideaal oli meie jaoks Panso juures nii kõrgeks aetud, et see oli nähtus, mille poole pidi vaatama kogu aeg. Näitlejad olid lihtsalt võrratud, et selles süsteemis midagigi ära teha. Sest näitleja viskab end ju dzotile, ta peab ennast kuidagi tühjusest läbi murdma, tegema mitte millestki midagi.
Kaua te aga siis Tartus vastu pidasite?
Üheksa kuud.
Häbematult väike aeg.
Ma tegin ju ülestõusu! (naer) Koostasime kirja, et parandada oma teatri olukorda. Siis tuli seitse tundi kestev koosolek.
"Noori võib ilma söömata ka vaadata."
Kuid see koosolek ei viinud teid sihile?
Jaan Saul esitas omapoolse kõne, tal oli süda nii haige, et higi voolas ojadena. Ird lõpuks võttis sõna ja ütles, et Parker on talle mustaveeämbri peale kallutanud ja loetleti üles minu patud, kus ma olen proovi hiljaks jäänud ja kus lava peal naernud. Mängisin massis kaasa "Irkutski loos", mängisime töölisklassi, aga see oli minu meelest nii naljakas. Selle patuga olen ennegi kokku puutunud ja pärast ka olen kokku puutunud, et kui miski nalja teeb, siis jätan mängu katki ja hakkan naerma.
Irdil oli siis parimaks kaitseks rünnak?
Jaa, niimoodi oligi see mõeldud. Et mina, kes ma niisugune teatri distsipliini rikkuja olen, kuidas ma julgen üldse sellise asjaga lagedale tulla! Mina olingi süüdlane kõiges selles. Olingi lihtsalt niimoodi nagu olin, sain aru, et tööd ma enam ei saa.
Võtsite jälle kohvrikese näppu ja lasite Tartust jalga?
Ei, ma ei võtnud midagi. Enne, kui Viljandisse läksin, oli kutsutud mind filharmooniasse estraadi tegema. Helistasin selle juhile, aga ta hakkas kahtlema, sest olid levinud minust jutud kui kahtlasest nähtusest. Käisin kultuuriministri juures ja teatasin, et tahan tööd saada.
See oli küll täpselt sama julge samm kui Vanemuise juhi juurde marssida.
Ei see olnud mingi julge samm, aga minister on ju kõige suurem juht (naer). Ja ma ei ole ju midagi teinud, kui paar korda massis lavale hiljaks jäänud ja lava peal naernud! Minister ütles niimoodi, et meie tegeleme selle asjaga.
Tegeles siis?
Loomulikult mitte (naer)! Võib-olla aga tegelesidki, et soovitasid mind filharmooniasse. Tegin estraadikavades kaasa, teadustasin kontsertidel esinejaid ja lugesin oma katkendeid ja luuletusi. Siis mul õnnestus saada
Georg Otsa ja Eugen Kelderiga teadustama, see oli mulle kingitus. Ots laulis, Kelder mängis Mozartit ja mina siis teadustasin ja lugesin katkendeid. Tegelikult olid minu ja Kelderi etteasted mõeldud Otsa puhkamiseks, selle asemel ta seisis lava kõrval, kuulas ja tegi märkusi – kas siis kiitis või ütles, et seda asja oleks pidanud rohkem välja tooma.
See gastroleerimine kujunes siis kooliks ka?
Loomulikult! See kujunes esinemiseks meeldivate inimestega. Eugen Kelder oli võrratu! Ma pole näinud kellelgi jämedamaid sõrmi, kes mängivad nii hästi Mozartit. Sellised tömbid, absoluutselt mitte klaverimängija käed. Kui ta siis Mozartit mängis – oh sa!
Kas see teie ratastel elu elik gastrollidel käik algaski sealt pihta?
No Viljandi teatris oli kogu aeg ratastel elu! Minule on see omamoodi nauding.
Kadestamisväärne hulk on neid paiku ikkagi?
Mis asja siin kadestada?
Eestis vast polegi kohta, kus te käinud ei ole?
Võib-olla. Tänu ajuhalvatusele, mis mul vahepeal oli, ei mäleta enam, kus ma olen olnud.
Viljandit ja Tartut ikka mäletate, kus olete elanud.
Viljandi on ilus, aga liig vaikne. Kõik nagu seisab. Liikumine meeldib mulle rohkem, nagu merel.
Tartus ka ju kõik seisab.
Jõgi ju liigub! Ja Tartus on noored, kes tekitavad elevust. Noori võib ilma söömata ka vaadata. Mulle tohutult meeldib noortega koos tööd teha, nagu nüüd on õnnestunud. Nagu näiteks Kristjan Sarv – ääretult huvitav näitleja – protestinatuur – väga võluv!
Protestinatuur peaks teile tõesti sobima.
Jah. (naer)
Kui tihti aga nood noored näitlejad teie käest nõu küsivad?
Mina ei tea, ma pole sellest aru saanud üldse! Mina ikka küsin nendelt nõu, sest mul on selline tunne, et ma ei saa mitte millestki aru!
Milles see väljendub?
Väljendub selles, et ma küsin!
INES ARU CV
Sündinud 1. VII Tallinnas
1957 lõpetas Tallinna kultuurhariduskooli
1961 lõpetas TRK lavakunstikateedri
1961–1963 Viljandi Ugala näitleja
1963–1964 Vanemuise näitleja
1964–1965 Filharmoonia artist
1965–1973 Rakvere teatri näitleja
1980–1994 Vanalinnastuudio näitleja
1973–1980 TPedI lavakõne õppejõud
Alates 1994 vabakutseline
Tuntud ka estraadinäitlejana (Elisabeth
Jõhvi), mänginud telelavastustes ja filmides
"Viini postmark" ning "Nukitsamees".
Allikas: "Eesti teatri biograafiline leksikon"
Kommentaarid