See tähendab, et autistlikud iseloomujooned löövad intensiivsemalt välja lapseeas, aga suuremaks saades õpivad Aspergeri sündroomiga inimesed end paremini kontrollima. Päris iseseisvalt saavad neist elus hakkama siiski vaid vähesed.
Aspergeri sündroomiga lapsed on suhtlemisel veidi kohmakad. Neile on omased pisut kummalisena tunduv kehahoiak ning rituaalsed tegevused – näiteks võivad nad kirglikult loendada mis tahes arv-andmeid või tegelda süvitsi mingi kitsalt piiritletud hobiga. Kannustavaks jõuks, mis paneb Aspergeri sündroomiga lapsi oma haigust unustama, võib olla mõni suur eesmärk.
Oma perest, sealhulgas kahest autismi eri vormide all kannatavast pojast, kirjutab Imbi hiljuti ilmunud raamatus "Minu pere lugu". Seal kirjeldab ta näiteks, kuidas Tarmo kord üksinda raadioamatööride laagrisse läks ja seal kogu ema paanitsemise kiuste paigal püsis – kuna laagris tegeldi tema suure kirega, ei heidutanud Tarmot isegi putukad, keda ta meeletult pelgab.
Tarmo ise arvab, et Aspergeri sündroom on nii õnn kui ka õnnetus ning eelistab seda haiguse asemel pigem omapäraks nimetada: "Ainult et ühiskonnas tuleks tõsta teadlikkust, et kohmakamat käitumist kohe automaatselt halva kasvatuse alla ei liigitataks."
Kommentaarid