Inimesed

Õhtulehe video!

Järsumäe Virve tegi 81aastaselt koos järeltulijatega oma elu esimese langevarjuhüppe: "Terve maa oli laiali ees!" 

Rainer Kerge, 10. juuni 2009 00:00
Kihnu virveFoto: ARNO SAAR
"Ema, sa pead ikka kördi ära võtma," vaatavad Järsumäe Virve järeltulijad, kuidas kihnukirja seelikuga laulik üritab langevarjuri skafandrisse siseneda. "Ei mina pia kedagi!" katsub Virve Elfriede Köster käsi käistesse saada.

Lõpuks loobub ja läheb lennuvälja servas kükitavasse majakesse põhjalikumalt ümber riietuma. Väljudes on ta langevarjuhüppeks valmis: lennukostüüm seljas, rätt peas, pastlad jalas.

"Olgu tervitatud lennuväli, proua Köster läheb üles!" müristab Kihnu Virve (81) üle Kuusiku aerodroomi. Peale Virve teevad Eesti Langevarjuklubi vahendusel kohe tandemhüppe Virve tütretütred Reena Laos (32) ja Raina Kiviselg (34).

Mürtsub orkester – Audru Jõelaevanduse Punt on Järsumäe Pereansambli suur sõber.

Rõõmust, et Virve hüppevalmis, hakkavad Kihnu naised orkestri saatel laulma.

Siis liigub hüppajaist, operaatoreist ja kaasaelajaist koosnev protsessioon lennuki juurde. Audru Jõelaevanduse Punt jääb pisut eemale.

"Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt," musitseerivad nad.

"Kui ma patsutan, mis sa siis tegema pead?"

Lennuki uksel õpetab Virve tandemikaaslane Toomas Talts veel kord üle, kuidas end õhus lennukist välja kukutada ja mismoodi edasi käituda: "Kui ma patsutan, mis sa siis tegema pead?"

Tandemhüpe näeb välja niimoodi, et vilunud langevarjuri külge kinnitatakse "reisija", kes istub algul oma saatja süles, pärast kukub, kaaslane kuklasse hingamas, ja maandudes katsub mitte jalgu jääda. Varju avamine, juhtimine, navigeerimine ja muu säärane keemia on kõik langevarjuri mure.

Nüüd on minek. Tandemhüppajad Virve ja Toomas, neid õhus filmiv-pildistav meeskond ja muidu langevarjurid istuvad pardale ning veavad ukse ette rippluugi. Lennuk rappub hoovõturajale, kiirendab ja on siis õhus. Tõus hüppekõrguseni võtab aega paarkümmend minutit.

Audru Jõelaevanduse Pundi mehed mängivad pille (neid on neil kaasas kahte sorti: pisikese tuhhavoi ja keelpilliansambli jagu, praegu on käes viimase instrumentaarium) ja laulavad: "Lenda, Järsumäe Virve, lenda! Lenda, Järsumäe Virve, lenda! Tule elavana tagasi!"

"Lühike laul pole kunagi liiga pikk," on orkestrandid improvisatsiooniga rahul.

"Peaks ikka kõik hästi minema," lehvitab Raina pilk lennukile. "Ema on juba aasta osta igatsenud seda teha." Lapselapsed Raina ja Reena kutsuvad vanaema Virvet emaks.

Et ooteaeg kiiremalt kuluks, alustab ansambel uut lugu. Õed Raina ja Reena löövad tantsu.

Silmapiirilt – sellest suunast, kuhu lennuk kadus – tuleb paksu tossu, aga seda ei märgata. Need, kes suitsusammast silmavadki, ootavad avastusest kuulutamisega, kuni lennuki mürin kindlalt uuesti kõrvus.

Mõne aja pärast ragiseb raadiosaatja: langevarjurid väljuvad kolme minuti pärast. Kõigepealt nad kukuvad umbes 50 sekundit, siis avavad varjud.

Viis minutit hiljem ragiseb raadiosaatja uuesti: ei saa hüpata – maad ei näe.

"Täpselt meie kohal on auk," kirjeldatakse piloodile Kuusiku lennuvälja kohal pilvedesse tekkinud avaust.

Lennuväljale jäänud langevarjurid arutlevad: "Mina olen Kihnus maandunud ühe mehe kartulipõldu. Lõpetasin põllu ääres kraavis, vari jäi puu otsa. Mees tuli ja küsis: kust sa, lilleke, seie sattusid?" – "Kihnusse on vahva hüpata: ülevalt on saar nii väike, et vaatad, kas saad pihta või ei saa pihta."

Mõne aja pärast ragiseb raadiosaatja: minuti ja kahekümne sekundi pärast hüppavad.

Audru Jõelaevanduse Pundi mehed on tuši mängimiseks pasunad ette võtnud ja veeretavad Kihnu Virve ootamise viisi. Kelle pill lubab, piilub taevasse. Ülejäänud seltskonnal on pea konkreetselt kuklas.

"Nad võtsid mingi vale augu ilmselt," oletab üks langevarjuklubiline. Nii ongi – õhureisijad potsatavad pilvest lagedale tükk maad lennuväljast eemal, orienteeruvad seal ja võtavad siis suuna maandumisplatsile. Paar tükki on siiski nii kaugel, et maapealsed spetsialistid tähendavad: "Need lähevad otse Rabarockile."

"Elagu noorus, vanadus tuleb niikuinii, proosit!"

Tandemvari on aeglasem. Kihnu Virve taevateed saatnud ja filminud meeskond on juba maandunud, kui proua Köster tuleb.

Orkester alustab tušši. Rahvas, nelgid käes, kiirustab õnnitlema.

3,5 kilomeetri kõrgusel lennukist väljunud Kihnu Virve pole veel minutit maa peal olnud, kui laul on lahti:

"Suurim au, suurim au on olla lendur, õhuvallas meil avatud on tee. Kõige kallim, kõige kallim meile lennuk, aga neiud – nad oodaku meid veel!"

Vahuveinipudelilt lendab kork. Virve lausub toosti: "Elagu noorus, vanadus tuleb niikuinii, proosit!"

Ja siis: "Uskumatu, uskumatu, ongi sõit tehtud!" Ning lapselastele: "Kuulge, tüdrukud, pange kõrvad korralikult kinni."

Kas kargamisest laul kah tuleb?

"Tuleb!" lubab Virve.

"Me laulsime lennukis kah!" meenub ühele operaatoreist.

Aga langedes-liueldes – mis tee peal jutuks tuli?

"Ma küsisin, kas ta on midagi paremat üldse elus teha saanud kui langevarjuga hüpata," meenutab Toomas Talts. "Ta ütles, et laulmine on kah äge ja lahe."

Nüüd on Reena ja Raina kord taevasse tõusta.

Virve manitseb Reenat kiivririhma korralikult kinni tõmbama: "Tead, kui sa august välja tuled, kui see tuuletuhin tuleb... Üleval on päris kõva tuul."

Järgmine kord hüppab proua Köster juba üksinda?

"Ma ei leiaks seda lutti ülesse, mida tõmbama peab!"

***

P.S. Kui ööl enne esmaspäevast langevarjuhüpet nägi Virve unes, et ehitab maja – ainult sisse ei saanud kolitud –, siis õhulennu järel unenägusid ei tulnud: "Magasin kui kott, kell kuus keerasin teise külje ja magasin edasi."

Samal teemal

30.01.2017
PALJU ÕNNE | Kihnu Virve sai 89aastaseks
18.11.2015
RAMMIS LENNUKI UST: purjus naine otsustas keset lendu väljuda