"Sain Leonhard Merzini kõrval elada ilusat südamlikku elu." (2)

"Hüvasti, Toots! Ja ikka pea püsti. Julgelt ja rõõmsalt edasi. Ja Arno, ära unusta viiulit! Head teed!" saadab õpetaja Laur Paunvere poisse kevadel kooliõuel uutele radadele.

3. jaanuaril esilinastub "Kevade" film Palamusel. On aasta 1970. Täpselt 20 aastat hiljem, 6. jaanuaril saadetakse õpetaja Laur ise teele. Seekord viimsele. Raadi kalmistul. Üle surnuaia kõlab kurblik viiul, nagu kõlas see ka "Kevades". Pill, mida Lauri kehastanud Leonhard Merzin ise suurepäraselt mängis.

Kui õpetaja Laur saadab Paunveres poisse teele üksinda, siis Merzini sarga ümber Raadil on kogunenud sadu ja sadu inimesi. On suure, sarmika ja karismaatilise näitleja kolleege, on sõpru tänavalt. Olid ju viimased Merzinile tema elu teatud ajajärkudel palju lähedasemad kolleegid kui näiteks näitlejad teatrist Vanemuine, kuhu temal enam asja polnud. "Osad matuselised ei kuulunud ju kuskile eliiti, olid n.-ö. Supilinna lakkekrantsid," meenutab Merzini tütar esimesest abielust Ilona Merzin.

"Aga matus ja peied olid äärmiselt südamlikud ja esinduslikud. Isa elukaaslane Ramona oli nende korraldaja."

Ramona Rebasega elas Merzin koos viimased seitse aastat. "Kui palju saatjaid oli ta viimsel teekonnal!" õhkab Ramona Rebase. "Sõbrad, näitlejad. Kõik tema endised abikaasad. Ja ka kõik lapsed. Suhtleme tänaseni ja käime läbi. Sest mina polnud ju milleski süüdi ning ma ei lõhkunud ühtegi perekonda. Leo ise armastas väga oma lapsi. Need käisid tal külas ja vähemalt minule ei öelnud ta mitte kunagi ühegi oma abielu kohta mitte ühtegi halba sõna. Mingitest draamadest või jantidest ei rääkinud ta mitte kunagi," mäletab Ramona Rebase.

Leonhard Merzini kolmest abielust sündis kolm tütart. Ilona abielust Taimi Välbaga, Carol abielust Kersti Kuivaga ja Helena abielust Tiiu Lukuga.

Suur näitleja jäi viinakuradile alla

Miks Leonhard Merzini kõik abielud ikkagi purunesid?

"Loomulikult ei oska ma seda öelda, aga nagu mulle tundus, olid need asjad kahepoolsed. Leo oli ju kuude viisi ära filmivõtetel Venemaal. Eks sellistel puhkudel ole tavaline, et minnakse lahku," usub Ramona Rebase.

"Ühelt poolt tema tohutu inspiratsioonide tulv, teiselt poolt aga sotsiaalse stabiilsuse puudumine. Lisaks 60. aastad, kui ühiskondlik foon soosis seda, et oldi hästi avatud ja liikuv," arvab lahkuminekute üheks põhjuseks tütar Ilona.

Merzini esimene abikaasa Taimi Välba lisab: "Tema valulävi oli ka nagu oli ja kellelegi pole see ju saladus, et ta jäi alla viinakuradile. Aga ta oleks võinud jõuda väga kaugele. Eriti filmimaailmas."

"Kõnepruugis öeldakse, et kui ta poleks olnud joodik, oleks tal kõik hästi läinud. Tegelikult on joomine nähe, mis kaasneb ülemäärase sotsiaalse tundlikkusega," leiab tütar Ilona. Lisades, et isa on päris paljudega kokku joonud ning peaaegu kõigil kokkujoojatel püsib temast helge mälestus. "Sõltumata sellest, kuhu ta sattus, jäi temasse mingi inimlik mõõde," ütleb Ilona.

Eve Kivi on ajakirjas Kroonika meenutanud, kui suur vastutus filmitööga tegelikult kaasas käis. "Tööd tuli teha korralikult. Silmad krillis ei saanud võtteplatsile tulla. Aga just see sai saatuslikuks muidu toredale Eesti näitlejale Leonhard Merzinile," mäletab Kivi. "Öeldi, et me ei saa teda usaldada. Kord tuli ta Saksa sõjaväe vormis hotelli Rossija Kremli külje all, automaat kaelas, ja käsutas kõik seina äärde. Suur skandaal oli."

Leonhard palus Ramona kätt põlvili

Abielusidemeid nad Leonhardiga siiski enam ei sõlminud.

Ramona sõnul jäi Merzin talle esimest korda silma filmis "Risk". Ent enne voolas merre väga palju vett, kui Ramona ja Leonhard saatuse tahtel silmast silma kohtusid.

Filmilaenutuskontoris, kus Ramona oli eluaeg leiba teeninud. Ühel heal päeval jõudis oma järjekordsetel tööotsingutel sinna ka Leonhard. Ta oli juba kolm korda abielus olnud ja elas siis üksi Tähtvere tänavas. "Mul oli tast nii kahju. Tõi meie kontorisse oma maale ja pilte. Müüsin neid inimestele, kes käsid üle vabariigi filme laenamas. Mul oli alati väga hea meel, kui sain talle raha anda," kõlavad Ramona sõnad nüüdki suure soojusega.

"Ükskord aga langes ta oma Tähtvere tänava korteris mu ette põlvili ja nii ma ta juurde läksin. Ei teagi, mis tõuge mind selleks sundis. Lapsed olid mul siis juba täiskasvanud ja ega mu enda elu ka kõige õnnelikum olnud. Nii ma tema juurde läksingi," ütleb Ramona väga vaikselt. "Kuigi tal oli probleeme alkoholiga, seljataga kolm abielu ning tema allakäik oli kõigile silmaga näha. Aga ometi ma läksin."

"Ramona oli isa jaoks ääretult hea kaaslane. Esiteks selles mõttes, et nad mõlemad olid juba küpses eas ja neil oli võimalik pühenduda täiesti teineteisele. Ei olnud enam karjääriambitsiooni ning vastutust laste ja pere ees," leiab Ilona Merzin.

"Mulle meie viimased koos-eluaastad väga meeldisid. Ma sain ta kõrval elada ilusat südamlikku elu. Siis polnud tal enam ka viinaprobleeme. Või kui võttis, siis tunduvalt vähem kui varem. Merzini lapsed on ise tunnistanud, et tänu minule elas ta 6–7 aastat kauem," ütleb Ramona.

Näitleja Merzini viimased sõnad

Ta räägib, et nende kooselu ajal Leonhard põhiliselt maalis, ent tegi ka paar filmirolli. "Tundus, et ta saab oma eluga uuesti järje peale. Ostis endale riideid ja isegi kaks paati, millega me Emajõel sõitmas käisime. Ta võis küll sõpradega napsu võtta, aga näiteks nädalavahetustel tahtis ta koos minuga pigem loodusesse minna. Ja kui ma kodus olin, ei toonud ta oma sõpru kunagi meile."

Pisaraid tagasi hoides räägib Ramona, et nende elu tundus juba ülesmäge minevat, kuid siis astus surm ootamatult vahele. "Leo kartis, et tal on vähk. Moskvast toodi talle isegi rohud ning ta pidi haiglasse minema. Ta ütles mulle, et kui ma lähen temaga haiglasse kaasa, on ta nõus sinna minema. Aga surm jõudis ette."

Ramona meenutab oma viimast õhtut koos Leonhardiga. "Minu tütre kaks väikest poissi olid veel meil. Leo armastas neid väga. Ta mängis ja müras nendega ning mina kudusin köögis. Siis aga ütles, et läheb kõrvaltuppa magama ja et ma jääks poistega. Lausus veel nii ilusti, et poistele olen mina tähtsam kui tema, sest mina olen nende vanaema. Panin ta siis kušetile magama, lisades, et nüüd on mu süda rahul. Mille peale tema kostis, et kui sinu süda on rahul, on ka minu süda rahul. Need olid tema viimased sõnad. Hommikul kella seitsme paiku kuulsin korraga tema rasket hingamist. Jooksin kõrvaltuppa, et ära sure ära, ära jäta mind üksi. Aga ma sain aru, et tegelikult oli ta juba ära läinud," meenutab Ramona raskelt ohates.

Tänavu 10. veebruaril tähistasid Leonhard Merzini lähedased pisut kurvameelset õpetajat Lauri kehastanud näitleja 75. sünniaastapäeva.

Isast rääkides täheldab Ilona korraga: veider, et kurbus üle ei lähe. "Kurbus läheb küll kogu aeg leebemaks. Aga kui sa hakkad isast rääkima, on ikka nii kahju, et teda pole enam," ohkab tütar.