MEISTER JA MARGARITA: «Usun, et sellest noorest neiust kuuleme veel palju. Eriti tema eriti helisevat ja kõrget häält,» jätkub Olav Ehalal Elisabeth Paaveli jaoks vaid ülistavaid kiidusõnu. Foto: Teet Malsroos
Inimesed
22. mai 2009, 00:00

Olav Ehalal kümme ametit (6)

Olav Ehala: minu laulude saatel on paar sõpragi paari läinud ja minu soololauludest on laulupeole koorilaule tehtud!

Ehkki pensioniiga läheneb mis müriseb, annab Olav Ehala päevaplaanist pooltki vaba tunnikest välja rebida. Kevadel alustab ta koguni kolme tuuri korraga. Kaks on lühemad, kolmas annab välja täismõõdu.

Oled laiema publiku eest veidi varju tõmmanud. Millega sa üldse tegeled?

Ameteid on tõesti kümme. Muusikaakadeemias annan kahte kohustuslikku kursust: vaba klaverisaadet koolimuusikutele (mida võivad võtta ka teised muusikatudengid), mis äraseletatult tähendab saate tekitamist duurimärkidest, ja džässiosakonnas džässklaverit neile, kes ise pianistid pole. Muu kõrval olen ka Heliloojate Liidu esimees, muusikanõukogu juhatuse liige, Eesti muusika info keskuse juhatuse esimees, autorikaitsenõukogu liige… Kas sai nüüd kõik? Võimalik, et mitte. Ameteid on tõesti kümne ligi, õnneks pole nälga majas.

See autorikaitse… Oled saanud kurikuulsaks sellega, et käid mööda koore ja tuhnid omapaljundatud noote taga. Et nagu kurjategijad või?

Kuskil ma nuhkimas pole käinud, aga kui silma hakkab, võtab harja punaseks küll. See on ju tõesti seadusvastane tegevus, kõige puhtam autoriõiguste rikkumine. Kui kooril on mõnda nooti vaja, võtab ta loo autoriga ühendust, teatab vajaliku koguse ning asi on jonksus. Muidugi juhul, kui tegu on teosega, mis mingis trükitud kogumikus veel ilmumata. Nii lihtne see ongi. Hea meelega ütlen, et enamik kollektiive just nii toimibki. Vähemus mitte.

Minu arvuti printerist väljub noot hinnaga 10 krooni. Seda pole sugugi ebamõistlikult palju. Olen tänaseni arvamusel, et igaüks peab tegelema taskukohase huvialaga ja oma huvid ise kinni maksma.

Kui palju autorikaitse sulle aastas lisa annab, et sellega nii tohutu innuga tegelda?

Ütleks, et tuntaval määral. Ega siis ainult koorilaulud üksi – teatrilavastused, filmid, raadio, tele… Eks ma ikka elu jooksul midagi ole loonud. Aga mõnele on see peaaegu ainus elatusallikas.

Tulemas mitu kontserti

Levivad kuuldused, et kevad on sulle kui sahmaka külma vett krae vahele visanud ja nüüd sahmid korraga mitmes suunas?

On tõesti nõnda välja kukkunud. Nüüd kohe tulevad esinemised Musamari erinevas vanuses laste ja noorte sümfooniaorkestriga. Tingnimetusena on see Leelo Tungla tekstidele tehtud laulude kava, aga läks nii, et koguni seitse lugu on minult. Muidugi – teisi on ka. Tõnu Raadik ja Priit Pajusaar näiteks.

Siis tulevad kontserdid Viljandis ja Tallinnas, kus põhikoormuse võtavad kanda Maire Eliste laulustuudio lapsed ning eelmisel aastal pinnale kerkinud nuku- ja noorsooteatri laulukoor Kaire Vilgatsi juhtimisel. Need kontserdid on küll puhtalt minu muusikast. Saatebändiks kõik Eesti tuntud džässmuusikud – Lembit Saarsalu saksil, Toivo Unt kontrabassil, Aivar Vassiljev trummidel. Ise klaveril. Ja – oh, mis ime – võtan törtsu lauldagi.

Kohe pärast selle lõppu, 25. mail läheme juba mööda Eestit tõsisele tuurile. Enam-vähem Raekoja platsil toimunud Elioni heategevuskontserdi koopia, kus kogutakse raha ajukahjustusega inimeste jaoks kõnniroboti ostmiseks.

Eliste laululaste seas saab Eesti ilmselt esimest korda kuulda suureks kasvanud imelast Elisabeth Paavelit, kes valmistub väga suureks hüppeks.

Jah, Liisut tean esinemas juba sest peale, kui ta oli vahest mõneaastane. Täiesti lootustandev looduslaps. See ei tähenda iseenesest veel midagi – lapstäht võib lapstäheks jäädagi –, aga Elisabeth andis kaheteistkümneselt välja juba esimese sooloplaadi. Sellest ajast on ta muusikute silmis pidevalt orbiidil püsinud.

Juuni tuleb Elisabethile otsustav kuu. Juba märtsis käis ta Annely Peebo vahendusel Viini Muusikaakadeemias ette laulmas ja tuli tagasi sellise aplausiga, et kutsuti jalamaid järgmisel kuul sisseastumiseksamitele. Usun, et sellest noorest neiust kuuleme veel palju.

Tundub, et suur osa sinu lauludest ongi mõeldud lastele või vähemalt noortele.

Pigem noortele. Lastelaule olen elus kirjutanud ainult neli või viis. Aga kuskilt kumab läbi imelik fenomen: veerandsada aastat tagasi kirjutasin lugusid, mida ei söandanud laulda isegi täiskasvanud. Niivõrd kummalised ja imelikud tundusid need. Nüüd aga laulavad mu kunagisi, üsnagi keerulisi lugusid vabalt ka lapsed.

Lastel puudub ju eelarvamus, et ees on mingi modulatsioonide möll või kiirelt vahelduv taktimõõt ja laulavad seda, mida õpetaja ette laulab. Või on asi selles, et minu lood on enamikus tekstipõhised?

Muusikat kirjutas viimati mullu

Sinu mitme laulu saatus on olnud eriskummaline: need on sündinud, elanud mõne aja oma populaarset elu, vaikselt hääbunud ja siis taas mingis eriti omapärases kontekstis välja ilmunud.

Jah, «Nukitsamehe» filmilugu «Siin on kodu…», mis on taustaks olnud mitmele põlvkonnale, ilmus aegade pärast nagu iseenesest minevikust välja ja trügis koguni laulupeolavale. Linnateatri vabaõhtuetendusest «Kaotajad» hakkas samuti äkitselt «Ma tahan olla öö…» elama oma ja iseseisvat elu ja jõudis samuti laulupeole. Järsku saabus arusaamatu populaarsus. Paar mu sõpra on nüüd juba selle laulu saatel paarigi läinud.

Laulupidu on varsti ukse ees ja küllap pole sinagi patust puhas, miks on laulurahvas läinud pöördesse seekordse väidetavalt liialt raske repertuaari pärast. Kuidas sina profina ja keeruka helikeelega autorina kommenteeriksid – on see asjatu nutt ja hala või tahetakse siiski harrastuskoorid sel moel peolt välja puksida?

Oma tõde on mõlemal. Selge, et korraldajad peavad tegema mingi valiku, sest tahtjaid on liig mis liig. Ning miks mitte panna filtriks repertuaari, millega osa saab hakkama, osa mitte. Naiskoorile on minult kavas varasem soololaul «Siin on oja» – mitte väga lihtne lugu. Hea näide on mul võtta ka eelmisest laulupeost, kui Tartu koorijuht Kadri Leppoja tuli minu juurde palvega teha kooriseade samuti varasemast soololoost «Põlev puu». Ajasin algul sõrgu väga vastu – laulda sellist lugu maha kooriga tundus mulle täiesti võimatu. Aga kui asi ühendnaiskooride esituses kõlas, kuulasin kui lummatult.

Aga vahest on lugu hoopis selles, et kui probleemi pole, siis tuleb see ise tekitada. Tean, et seal on mingid soolise võrdõiguslikkuse probleemid Piret Ripsi «Meeste ja naistega». Naera või pooleks.

Millal ise viimati viimase noodi paberile panid?

Vist mullu väike filmimuusika oli.