Kui seitse aastat tagasi jõudis Londonis lavale Queeni muusikale loodud muusikal "We Will Rock You", laulsite peaosa teie. Kui hea sõber te selleks ajaks Queeni muusikaga olite? Kas hakkasite selle bändi muusikat juba imikuna jumaldama?
Kasvasin suureks, kuulates biitleid, Tears For Fearsi, Depeche Mode’i ja The Cure’it. Teadsin küll suuri asju – rahvalaulupidusid spordiüritusil –, mida Queen tegi. Kui tegin rolli muusikalis "We Will Rock You", avastasin tegelikult, kui hea on Queen ja kui ligitõmbav oli Freddie Mercury.
Aga minu varaseimad kokkupuuted Queeniga ongi "We Will Rock You", "We Are The Champions" või siis aeg, kui Wayne’s World film andis uue hingamise "Bohemian Rhapsodyle".
Te olete üks väheseid artiste, kes on saanud esineda koos ansambliga Queen ja seda kuninganna auks. Mis tunne oli astuda koos Mercury kaaslastega superstaari enda rolli?
See päev on siiani mu elu üks tähtsamaid. Sain jagada lava nii andekate inimestega – mitte ainult Queeniga, mis on ägedamaid bände muusikaajaloos. Sel päeval oli mul võimalus kohtuda ka Paul McCartneyga. Polnuks teda ja tema muusikat ehk siis biitleid, polnuks ma ilmselt lauljakarjääri valinud.
Kui Vanemuises "Queeni" proovi vaatasin, näis, et teie nimi ei olegi enam Tony Vincent, vaid Freddie II. Kas te ei karda, et teil tuleb elu lõpuni ühel või teisel viisil Mercuryt kehastada?
(Naerab.) Kui minus on ka mingeid freddiesme, siis kindlasti mitte teadlikult. Ma ei omanda kunagi Freddie Mercury miimikat, sest see, mida tema tegi, on tema isiksuses kinni. Ma ei püüa mitte mingil juhul end tema sussidesse sobitada. Ma lihtsalt teen seda, milleks on mul annet antud.
Kuuldavasti olete kaunis värske abielumees. Vaadates teie töögraafikut, jääb küll mulje, et abiellusite lennukis. Mil moel teie abielu toimib, kui te kogu aeg eri linnade vahel lennus olete?
(Naerab.) Abiellusin poolteist aastat tagasi. Mu kaasa Aspen on esmaklassiline artist. Praegu on meil õnnelik aeg, sest teeme mõlemad kaasa lavastuse "Dirty Dancing" filmiversioonis. Põhjuseks, miks mu kaasa pole minuga Eestis, on see, et viimastel nädalatel lõpetab ta omi osi sessamas filmis Los Angeleses.
Tartu peal kõneldakse, et olite möödunud nädalal hädas Los Angelese ja Eesti ajavahega, sestap läksite juba kell viis hommikujooksu tegema. Olete juba harjunud või lippate ikka öösel sporti tegema?
(Naerab.) Tegelikult ma päris kell viis hommikul pole jooksnud. Ma olin küll Los Angelese ajaga kimpus. Ärkasin 4.50 ja hakkasin kell seitse asjatama. 4-5 esimest päeva Tartus olid tõesti rasked, sest ma ei saanud oma sisemist kella kuidagi paika. Kui ikka päike tõuseb kell 4.30, siis see ei aita asjale kaasa.
Kommentaarid