Sirje Tennosaar: minust oleks võinud saada Georg Otsa abikaasa

Kuulsaks sai nooruke, 21aastane filminäitlejate õppestuudio tudeng Sirje Arbi üleöö Tallinnfilmi mängufilmidega "Jääminek" ja "Jäljed". Kuigi Sirje, kellest sai Sirje Tennosaar, ütleb, et kuulsus talle pähe ei löönud, hakkas noore kaunitari ümber kosilasi kui mesilasi sumisema.

Teiste seas tegi noore näitlejatari ümber isamesilast näiteks Georg Ots, kes Sirjet peaaegu et põlvili naiseks palus. Aga Sirje kinkis oma südame hoopis teisele lauljale, Kalmer Tennosaarele.

Nüüd, üle paarikümne aasta, saab Sirje Tennosaart näha taas näitlejarollis, kui ta kehastab peaosalist hooaja kolmes viimases krimisarja "Kelgukoerad" osas.

Kui teile tehti ettepanek "Kelgukoertes" kaasa teha, milline oli esimene reaktsioon, sest näitlejana olete ju aastaid varjus püsinud?

Esimene reaktsioon oli negatiivne. Et ma ei taha. Sest kui tütar Liina sarja produtsendile Toomas Kirsile minu telefoninumbri andis, ütles ta kohe, et ega ma kindlasti nõustu. Sest juba Ain Mäeots kutsus mind filmi ja keeldusin kategooriliselt.

Aga Toomas on toreda jutuga, oskas mind ära rääkida. Oleme televisioonipäevilt ka vanad kolleegid ja head tuttavad ning ütlesin viimaks: hea küll, proovime. Võib-olla tuleb elus veel tõesti proovida. Ma pole ju väga kaua näidelnud ja selles mõttes kartsin, et jään proffide näitlejate kõrval hätta ja teen endale häbi.

Vanemuisesse ei jõudnudki

Mitu aastat tagasi viimase rolli tegite?

Filmid olid mul ju üle neljakümne aasta tagasi, "Jääminek" ja "Jäljed". Pärast seda sai veel paaris telelavastuses osaletud.

"Jääminek" esilinastus peaaegu 47 aastat tagasi. Olite toona väga noor tütarlaps. Kuidas te nendesse filmidesse sattusite?

Proovivõtete kaudu, kuigi "Jäämineku" Linda osa peale oli tohutult palju kandidaate. Ma olin siis juba filminäitlejate õppestuudios ja vist oli see Veljo Käsper, kes ütles Kaljo Kiisale, et proovi Sirjet. Ma poleks seda kunagi uskunud, aga lõpuks kinnitati selle osa peale just mind.

Tegelikult oli mul plaan minna pärast keskkooli Vanemuise teatri õppestuudiosse, aga just siis tuligi turul vastu Veljo Käsper, keda ma ei tundnud, aga kellele olin ma mingi filmi läbivaatusel silma jäänud, ja uuris, kuidas mul läheb ja kas keskkool on lõpetatud. Tema soovitaski mul proovida Tallinnfilmi õppestuudiot. Nii ma Vanemuisesse ei jõudnudki.

Nii et jah, "Jääminekus" oli mul kandev osa, "Jälgedes" mul enam nii suurt rolli polnud, seal oli naispeategelane Ada Lundver. Samas "Jälgede" Maret oli lausa minu jaoks kirjutatud, ekstra sinna sisse toodud. Sest Kaljo Kiisk pidas vist minust lugu ja tahtis meie koostööd jätkata. Aga südamesse jäi ikkagi enam "Jääminek", sest esiteks oli see sedavõrd raske osa ja mängida koos selliste näitlejatega, nagu Hugo Laur, Kaarel Karm ja Katrin Välbe, kes nüüd juba ammu kadunud, oli meile noortele ikka suur asi. Minuga koos tegi filmis kaasa Arvi Hallik, kes samuti meie stuudios õppis. See oli meile ikka väga suur kool nende kõrval pingutada. Aga saime päris hästi hakkama.

Tegelikult sain "Jääminekust" palju suurema kooli kui õppestuudiost, mille me lõpetasime 1963. aastal. See jäigi viimaseks kursuseks.

Pühendas end lastele

Kolmandat filmipakkumist enam ei tulnud?

Aga me läksime teatritesse. Arvo Kruusement kutsus Pärnusse. Seal olin ma paar hooaega, kuni sündis Liina ja ma pidin sealt ära minema. Olin Liinaga poolteist aastat kodus, kuni Ilmar Tammur pakkus mulle Draamateatris osa. Seal tegin kaasa kahes lavastuses, "Laulus tulipunasest lillest" ja Shakespeare´i "Troiluses ja Cressidas", kus olin imekaunis Helena. See aeg kestis jälle niikaua, kuni sündis teine laps. Siis jäin taas koju ja pärast seda ma enam teatrisse ei läinud. Läksin hoopis televisiooni, 25 aastat töötasin Eesti Televisioonis ja 7 aastat Kanal 2s.

Miks te teatrisse tagasi ei läinud?

Tahtsin ennast täielikult laste kasvatamisele pühendada. Hiljem ma isegi kahetsesin, aga nii see läks. Samas oli teletöö ka kohutavalt huvitav. Tegin kaasa paaris telelavastuses.

Kuigi teie nimi seostub televaatajal ennekõike diktori rolliga.

Diktori roll oli ikka palju väiksem kui muud tegemised. Asi lihtsalt selles, et diktorina olin ma ekraanil ja jäin meelde. Aga ma proovisin seal mitu ametit ära – režissööri abina alustasin ja pärast olin režissöör.

Režissööritoolilt teleteatri lavale enam ei kippunud?

Ei kippunud. Nagu ma nüüdki Toomas Kirsile ütlesin: tundsin juba siis, et olen maha käinud. Sest näitleja peab olema pidevas töös. Kui ma Liina esietendustel käisin, siis teinekord südame all tõesti natuke kripeldas. Aga läks see elu nagu läks.

Kui oli selge, et Liina hakkab lavakooli poole vaatama, kas andsite oma õnnistuse või püüdsite kätt ette panna?

Oi ei. Ta nii tahtis näitlejaks saada. Ma poleks saanud midagi keelata ja ega ma tahtnudki, sest inimene peab ise valikuid langetama. Ta rääkis lapsest peale, et temast saab näitleja.

Kuidas te Liina isa Kalmeriga kokku saite?

Pärast filme "Jääminek" ja "Jäljed", kui ma käisin Eesti kultuuri dekaadidel Moldaavias, Armeenias ja Siberis. Moldaavias dekaadi ajal hakkas ta mulle külge lööma. Ma küll algul ütlesin, et ära rohkem looda, kui et oleme lihtsalt sõbrad. Aga läks, läks, läks...

...visadus viis sihile?

Jah. Ma olin ju alles 21aastane ja tema 35. Vanusevahe oli päris suur. Aga nooruses oled rumal, ei mõtle selle peale.

Eks asi oli ju ka selles, et meie kohtumine langes minu hiilgeaega. Pärast neid filme minust kogu aeg kirjutati ja fotod olid lehtedes. Eks sellepärast minu järel joostigi.

Noorel tütarlapsel tõusis nina ka liiga taeva poole?

Ei, seda häda, et ma oleks liiga uhkeks läinud, pole mul kunagi olnud. Pigem olen tagasihoidlik. Muide sellepärast pole ma ka intervjuusid andnud. Kuigi see tagasihoidlikkus ei tule alati kasuks. Mitte alati pole see hea omadus. Pigem peaks olema just selline, kes tahab kõike saavutada. Aga mul jäi sellest vist natuke puudu.

Mehed läksid pöördesse

Kuigi pärast filme hakkas neiu ümber kindlasti igat masti peigmehi tiirutama?

Hakkas tõesti. Näiteks Armeenia dekaadil palus mu kätt ei keegi muu kui Georg Ots. Mind meelitati lõunale ja hiljem koos filharmoonia direktoriga Georgi numbrituppa, kuhu meid viimaks Georgiga kahekesi jäeti ja kus

Georg, täiesti tõsiselt, peaaegu et põlvili laskudes, mu kätt palus. Et Sirje, tule mulle naiseks. Samas kohe lisades: võta arvesse, et kümne aasta pärast oled sa lesk. Ja tõepoolest ta surigi kümme aastat hiljem. Üheteistkümnes küll käis. Kuidas ta küll seda ennustada sai?

Mulle tundub, et ta ei rääkinud sellest hiljem Ilonaga abielludes. Aga mulle ütles ta kohe. Võib-olla ka sellepärast, et olin sedavõrd noor. Ta oli minust ju 23 aastat vanem. Aga mul polnud tema vastu mingeid tundeid. Olin ju täiesti laps, ta oli mulle kui isa. Et ma oleks nime peale läinud, et Georg Ots, et nüüd ma abiellun. Siis ma seda ei mõelnud. Kuigi nüüd tagantjärele mõtlen, et võib-olla olin ma väga rumal. Sest ta oli läbinisti härrasmees. Mulle see meeldis.

Tulles tagasi teie abikaasa Kalmer Tennosaare juurde, kui kaua te koos elasite?

Peaaegu viisteist aastat, kuigi paar viimast aastat üks ühes, teine teises toas.

Aga mis kõige tähtsam, meil sündis kaks toredat tütart. Kusjuures veel elu lõpus kiindus ta väga nii minusse kui ka tütardesse. Ta ei jõudnud kuidagi ära oodata jõuluõhtut, mille me alati koos lastega veetsime. Ta ootas seda õhtut terve aasta.

Kui nüüd üle aastate olete seriaalis uuesti kaamera ees, kas siis väike okas on hinges, et vahepeal pole saanud näitlejatööd teha?

Eks see kasulik oleks olnud. Kuigi okast hinges küll pole, sest ma pole ka kunagi pidanud ennast üliandekaks näitlejaks. Kuigi Draamateatris ennustasid Kaarel Karm ja Jüri Järvet mulle päris suurt tulevikku. Uskusid minusse. Aga ma võtsin seda külmalt.