Jaak Kilmi: "Selle filmiga heastan oma kunagise lubaduse onutütrele."
"Disko ja tuumasõja" esilinastusele kogunes hulgaliselt filmihuvilisi, kes tulid vaatama ostalgiat ehk nostalgiat endiste aegade idast, perioodist, mil isad valmistasid kodus televiisori soomeplokke ning lapsed äritsesid koolides althõlma Soome telekavadega. Maagilise sõnana kõlas Soome televisioon, kus võis näha nii mõndagi.
Kilmi on filmi sisse toonud ka ühe iseenda mälupildi lapsepõlvest. "Mul käisid külas sugulased Lõuna-Eestist ning juhtusime koos vaatama Soome telekast tollast hittseriaali "Dallas". Sugulased sattusid korraga maailma, millist nad mitte kunagi varem polnud näinud. Ilusad autod, pilvelõhkujad, inimesed joovad jääkuubikutega viskit, ilusad naised, valgete hammaste ja kauboikaabudega mehed. See oli neile midagi enneolematut," räägib Kilmi. Tema sõnul lõi film kallid sugulased lausa oimetuks ning noor Jaak lubas onutütrele, et hakkab talle kirjutama, mis filmis edasi juhtub. "Lubadus oli päriselt antud, kuigi tegelikult ei kirjutanud ma ühtegi kirja," tunnistab Kilmi. "Nüüd selles filmis heastan ma oma lubaduse ja kirjutangi."
"Mis siis Lõuna-Eestis juhtuma hakkab, kui need kirjad sinna jõuavad?" küsib ta retooriliselt. "Elu pöörab seal pea peale. Minu onutütrest saab prohvet ja kuulutaja, kes käib neid kirju igal pool ette lugemas. Kuni lõpuks sovhoosi töötajad kirjutavad avaliku pöördumise Eesti Tele- ja Raadiokomitee ja Kommunistliku Partei juhtkonnale, et meil on väga heade tulemustega sovhoos ja me väga palume, et kas Eesti televisiooni või Leningradi televisiooni vahendusel saaksime ka meie "Dallast" vaadata," kirjeldab Kilmi ühte episoodi filmist. "Sellest sammust sünnib aga väga suuri pahandusi."
Jaak Kilmi sõnul ongi nad ekraanil ennekõike realiseerinud inimeste läkitatud lapsepõlvemälestuste võimalikke mängulisi jätkusündmusi: "Nii et selgelt on tegemist dokumentaalsetest sündmustest ajendatud mängufilmiga."
Kommentaarid (0)