Inimesed

"Ogalindude" autor: "Oksemaik tuli suhu!" (10)

Triin Tael, 7. aprill 2009 00:00
KEELATUD ARMASTUS: «Ogalindude» telesarjas kehastas keelatud armastuse küüsi langevat preestrit naistelemmik Richard Chamberlain, tema südame võitnud Meggie’t Rachel Ward. Foto: Hulton Archive/Getty Images
1980. aastate algul niristasid tuhanded tallinlannad teleka ees pisaraid, kui vaatasid Soome televisioonist romantilist telesarja "Ogalinnud". Ent katoliku preestri lubamatu armastusloo televersioon ärritab "Ogalindude" autorit Colleen McCullough’d tänini.

"Oksemaik tuli suhu!" karjatab Austraalia menukirjanik, meenutades oma tundeid, kui ta sarja esimest korda nägi.

1983. aasta telesari on püstitanud maailmarekordi kõigi aegade vaadatuima miniseriaalina. Selle alusteos "Ogalinnud" (1977) on tänini müügihitt ning eestikeelse tõlke (1999) menu tuleb osalt kindlasti eestlannasid nututanud seriaali arvele kanda. Miljonid televaatajad kogu maailmas õhkasid isa Ralph de Bricassart’i (Richard Chamberlain) ja brüneti peretütre Meggie (Rachel Ward) armuheitlustele kaasa elades, kuid Colleen McCullough pööritab seriaalist rääkides nördinult silmi.

"Oksemaik tuli suhu!" karjatab nikotiinisõltlasest vanaproua suitsupilve seest. "Ward ei osanud absoluutselt näidelda ja Chamberlain lonkis ringi, üleni märg ja silmad jõllis."

"Ogalindudes" pole miski nii, nagu näib. Naistelemmik Chamberlain oli tegelikult homo, Austraalias hargnev lugu võeti üles Hawaiil. "Võtteplatsil oli ainult üks känguru ja kõik rääkisid nagu ameeriklased peale Bryan Browni, kelle Austraalia aktsent tikkus esile nagu dingo munad," kurjustab rämehäälne McCullough.

Ema ei andestanud venna surma

Telesari tekitas "Ogalindude" loojas säärast vastikust, et ta on viimased 15 aastat töötanud muusikali kallal, kus kõik seriaali vead ära praavitada saaks. "See on suurepärane šõu," kuulutab kirjanik Londonis, kus "Ogalinnud" West Endi lavale jõuab. Ehkki McCullough on kirjutanud 20 raamatut, on "Ogalinnud" jäänud tema kirjanduslikuks monumendiks. Kopsaka romaani tegevus hargneb 50 aasta ja kolme põlvkonna jooksul. Kirjanik on välja valanud suure osa oma õnnetust lapsepõlvest.

"Meie pere oli vaene valge rämps. Isa oli Iirimaalt Ulsterist pärit, lõikas suhkruroogu ja oli igavene hale kuju. Ema abiellus temaga, et oma perekonna küüsist pääseda. Isa abiellus emaga, sest ta tahtis endale orja. Nad vihkasid teineteist algusest peale."

"Ogalindudes" upub Meggie poeg Dane. Täpselt samuti leidis 1965. aastal 25 aasta vanuses õnnetu otsa McCullough’ jumaldatud vend Carl, kes tõttas Kreetal appi uppumisohus suplejatele. "Tunnen Carlist tänini kohutavalt puudust," tunnistab kirjanik. "Suudan sellest vaevu rääkida. Ema ei andestanud mulle lõpuni, et mina ellu jäin ja vend surma sai."

Trotsib tervisehädasid muusikali lihvides

Autor tunnistab, et "Ogalindude" Meggie põhineb tema emal. "Ma jälestasin teda. Kas kujutate ette, et kirjutate 280 000-sõnalise raamatu ja vihkate oma naispeategelast? Meggie kujutas endast kõike, mida ma naiste juures jälestan. Ta kannatas ja mis kõige hullem, ta nautis kannatusi."

McCullough sirgus nooreks naiseks, teades surmkindlalt kolme asja: ta ei taha iialgi lapsi saada, ta armastab sõnu ja ta läheb teadust uurima. Neuroloogiharidusega Colleen töötas 1960ndate algul Londoni lastehaiglas, seejärel mitmes neuroloogiakeskuses, kaasa arvatud kuulsas Yale’i ülikoolis.

Oma kõrgest staatusest hoolimata teenis Colleen poole vähem kui tema meeskolleegid. Lisaraha saamiseks otsustas ta kirjutama hakata. Menu saabus kohemaid: esikraamatu "Tim" ostis kirjastus 50 000 dollari eest. "Mõtlesin, et kui kirjutan järgmise raamatu kolm korda paksema, teenin kolm korda rohkem," muigab ta. McCullough eksis. "Ogalindude" pärast puhkes kirjastuste vahel sõda ning võitja maksis talle 1,9 miljonit dollarit avanssi. "Ogalindudest" kujunes bestseller, noorest neuroloogist ajakirja Time kaanekangelanna.

1980. aastal kolis kodumaale naasnud McCullough Sydneyst ja oma vihatud emast ligi kahe tuhande kilomeetri kaugusele Norfolki saarele. Seal tutvus kohaliku mehe Ric Morganiga, kel oli tugev käepigistus ja lahke naeratus. Paarike abiellus ning kuna Ric keeldus saarelt lahkumast, on ka Colleen seal paikseks jäänud. Aprillis tähistavad nad 25. pulma-aastapäeva. Nende õnne tumestab vaid McCollough’ kehv tervis.

"Sigaretid on minu välispass siit planeedilt minema," tunnistab kirjanik. Ta on ühest silmast pimedaks jäänud, tema lülisammas mureneb, ta on põdenud emakavähki ning peab paistes jalgade pärast liikuma ratastooliga. Ent "Ogalindude" libreto lihvimine hoiab teda hoos. "On kaht sorti kirjanikke. Need, kes kirjutavad, sest nad ei oska rääkida, ja need, kes räägivad nii palju, et keegi ei jaksa neid enam kuulata. Sellepärast nad hakkavad kirjutama. Kumb mina olen, on niigi selge!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee