Seitsmekümnendad
Neljaselt lugema õppinud Võrumaa poiss Margus Konnula luges poisikesest peast teinekord kümme raamatut päevas. «Lasteraamatud ei ole ju tihtipeale väga paksud,» kommenteerib Contra, kelle lemmik eesti lastekirjanike seas on Andrus Kivirähk.
Veel kuulus Contra põnnipõlve palju Läti televisiooni. Läti keele kesist oskust põhjendab Contra laiskusega.
«Muide ühe vana sõnaraamatu järgi omadussõna «laisk» on läti keeles «laisks», aga see on arhailine läti keel, praegu kasutatakse rohkem mingit muud sõna,» teab Contra. «Aga kui jalgpalli või isegi korvpalli näitab, siis sellest, kui läti keeles öeldakse, mis seis on, saan ma küllalt hästi aru.»
Kaheksakümnendad
Ehkki õpilane Konnula riimis aeg-ajalt juba kolmandas-neljandas klassis, hakkas toona Kommunaariks hüütud õppur-nooruk püsivalt luuletama 15aastaselt. 17. novembril 1989 valmis värssteos «Miks me ei jõudnud kommunismi?», mille avaridadeks: «Keset metsa väike baar, baaris istub Kommunaar». Selsamal unustamatul esimese raske pohmelli päeval valmis Konnula sulest ka seletuskiri «Miks ma koolipeol jõin?».
Ahjaa, kooliajal tembutas Contra leivaga – varastas kooli sööklast leivakontsikuid, mis on kõige parem osa leivast, kord jooksis, süli krõbedat täis, koguni teeneka ajalooõpetaja pikali, ise ei pannud tähelegi. «Ma pidin päris palju leiba varastama, klassis oli palju neid, kes seda hea meelega mugisid, aga keegi ei olnud valmis sellist avantüüri enda peale võtma,» meenutab Contra.
Hilisem koolitee jäi Contral lünklikuks: 1992. aastal ei pääsenud ta Tartusse eesti keelt ja kirjandust tudeerima, 1995 otsustati Viljandis, et see mees näitlejaks ei passi.
Üheksakümnendad
8. märtsil 1992 tegi muidu koduaresti määratud abiturient Konnula näo, et läheb niisama korraks välja. Ülejäänud kodakondsed olid keskendunud Ruth Merila missiks valimisele ega pannud tükk aega tähele, et perepoja õuesolek aina pikemaks venib.
Contra, kummisäärikud jalas, marssis aga Antslasse peole, kus kassette popimate lugudega keris Antsla keskkooli vilistlane Vahur Kersna.
Nirvana lugusid nõudev poiss, kel taskud ruudulistele kladelehtedele kirjutatud luuletusi täis, avaldas Kersnale muljet. Telemees kutsus Contrat kaamerate ette.
Esimesel korral suutis poeet ei öelda.
Aga siis. 1993. aastal luges Kersna saates «Jah! Show» Contra luulet nukk Muhkel.
Vahepeal käis Contra korraks Piusa kordonis piiri valvamas ja jõudis avaldada esimesed read ajakirjas Noorus.
Siis oli 1995. aastal järjekordne pidu, kus Kersna oli konferansjee ja Contra luges luuletusi. Kersna oli konkreetne: «Contra, televisioon nutab sinu järele.»
«Ma hää inimesena ei tahtnud, et televisioon nutma peaks,» andis Contra telele käe ja näo.
Esinemisele saates «Kuniks elu» järgnes 1998. aastal saade sellest, kuidas luuletav postiljon Contra lehti laiali veab. «Terve postiring sai laupäevase lehe pühapäeval, kuna ETV kaamera ei saanud laupäeval tulla,» mäletab Contra, kes on muu hulgas üles astunud veel Kersna juhitud saates «Reisile sinuga» (võitis reisi Dubaisse), «Pealtnägijas» ja nii edasi.
Siis hakkas Contra juba ise saateid tegema: kõigepealt teleprojekti
«Elolinõ», nüüd satiiriprogrammi «Erisaade».
Uus sajand
Kunagi kuulus Contra Tuleviku Eesti Erakonda, pragu on ta Erakonna Eestimaa Rohelised liige. 2005. aasta kohalike omavalitsuste valimistel sai nimekirja Roheline Urvaste teine number Margus Konnula kokku kaheksa häält (üks põhjus, miks konkurendid ei soovitanud Contra poolt hääletada, olnud see, et mees kõndivat alatasa paljajalu).
ETV satiiriväljundisse «Erisaade» poliitiliste kupleede kirjutamine lennutas Contra koos saate meeskonna ja ansambel JMKEga Edgar Savisaare kaetud lõunalauda. Contra kohta ilmus Savisaare blogis ka sissekanne koos vemmalvärsiga:
Edgar luges Contra luulet, kõrvuni tal tõusid huuled:-)
Contra riimib Savisaarest, promodes ta laia haaret.
Kommentaarid