Tartu bluusivennad: et head bluusi mängida, peab jõgi olema

Laiem avalikkus sai nende kahe Tartu tüübi olemasolust kindlasti teada alles "Eesti laulu" saatest. Tegelikult on Alar Kriisa ja Andres Roots, kes moodustavad kokku Bullfrog Browni, oma rida ajanud juba aastaid. Need Tartu bluusivennad on rahvusvahelise bluusimeedia lemmikud ning esinemisi on neil juba ammu välismaal vaat et rohkem kui Eestis. 28. märtsil astuvad nad "Tallinn Music Weeki" raames üles ka Tallinnas Von Krahli teatris.

Esimene kontsert läks võssa

Välismaale saamine pole teile kindlasti enam eesmärk omaette. Milliste ootustega "Tallinn Music Weekile" lähete?

Alar: Esiteks peab ütlema, et ürituse idee on igati tänuväärne. Tore, et kutsuti. Kontserdile ootaks üllatavalt suures koguses bluusikuulajaid.

Andres: Saavutused on ikka suhtelised, igasugune abi ja uued kontaktid on alati teretulnud. Jah, Soomes oleme jõudnud niikaugele, et ajakiri Jazzrytmit liigitas mulluseid bluusiplaate kokku võttes meid "kodumaiste" artistide alla, aga näiteks saksakeelses Euroopas on meie tuntus piirdunud mõne raadiosaate ja paari plaadiarvustusega. Nii et teha on küll ja küll.

Kuidas selline rahvusvaheline edulugu algas?

Alar: Ma arvan, et selle "eduloo" võti on Andres. Mina pole suurt midagi teinud. Laisk olen. Ja kes sellist noort pikajuukselist ikka tõsiselt võtab.

Andres: Jama! Ilma Ällita (Alar – toim) seda bändi ei oleks. Raha ja aega on raske kokku lugeda – või noh, 1990. aastal võtsin kitarri kätte, 1996 tegin esimese bändi, 2000. aastast möllame koos Älliga, 2004 oli esimene välisesinemine Lätis. 2005. aastast hakkaski hästi minema. "Snakes and Devilsi" salvestamise ajaks oli meile kohale jõudnud, et nii meie kui ka teiste jaoks on kõige parem olla iseenda nägu ja teha just sellist muusikat, nagu meile pähe tuleb – sest neid "teistsuguseid" bände on niikuinii igal pool jalaga segada.

Andres, kuidas sa Alari leidsid? Või oli see vastupidi?

Alar: Esinesime samal üritusel. Mina oma koolibändiga ja tema oma pundiga. Nädal hiljem nägin Andrest kohvikus ja ta uuris, et kas mul on aega. Mul oli aega küll.

Andres: Jah, umbes nii ta oli – 1999. aasta lõpus otsustasime, et teeks midagi, 2000. aasta juulis tegime kaks proovi ja andsime esimese kontserdi Otepää lähedal Annimatsil, üks proov veel ja "Augustibluusi" pealava... Too kontsert läks küll võssa, aga kuskilt peab ju alustama.

Tartu publik on ikkagi kõige kodusem

Mida peate oma senise karjääri tipuks?

Alar: Kontsert koos David "Honeyboy" Edwardsiga.

Andres: "Mother River Delta" on minu arust jätkuvalt väga hea plaat. Aga kontserdid – kui mulle ei tunduks, et just see viimane esinemine see kõige parem oli, siis võiks vist pillid kokku pakkida.

Kui vaatate, kui tihti esinete Eestis ja kui tihti välismaal, siis kuhu kaalukauss vajub?

Andres: Kui võtta asutamisest saati, siis tuleb keskmine kaks-kolm mängu kuus. Eelmine aasta oli kodu- ja välismaiseid esinemisi pooleks, see aasta tõotab samasugune tulla.

Kus elab teie kõige parem publik?

Alar: Vot seda ei tea kunagi. Tartus on kõige kodusem. Haapsalu "Augustibluusilt", Londonist ja Glasgow’st on head mälestused.

Meie publik on ikka see, kes bluusi kuulab, olgu ta siis kus tahes.

Jõgi peab olema

Tüüpküsimus eesti pillimehele: millega elatist teenite?

Alar: Ma olen elukutselt arvutigraafik-kujundaja, kellele muusika meeldib liiga palju.

Andres: Väljaõppelt ajakirjanik, praegu teen kaastööd Soome veebiajakirjale Blues-Finland.com; aeg-ajalt tegev ka tõlkija ja kitarriõpetajana, aga põhikohaga olen viimased aastad istunud Eesti Kirjandusmuuseumi heli- ja videostuudios. Sealsele rahvale olen siiralt tänulik nende mõistva suhtumise eest maniakkidesse, kes küsivad regulaarselt palgata puhkust, et taas jumal teab kuhu tuurile minna.

Kas Tartu on tõesti selline väike masendav linn, mis sunnib head bluusi mängima?

Alar: Kaugel sellest. Tartu on igati ilus ja meeldiv koht. Pärit olen ma küll Püssi linnast. Äkki peitub seal midagi?

Andres: Pigem jah vastupidi: mina sündisin ja kasvasin Tallinnas, kus nüüdsel ajal käin nii harva kui võimalik. Toona oli ainus asi, mis mind elus hoidis, Soome raadiost esmapäevaõhtuti kostnud bluusisaade.

Aga mis ometi on see põhjus, et Eesti kõvad bluusivennad tulevad enamasti Tartust?

Alar: No seda peab vist kõvadelt bluusivendadelt küsima. Mina jään vastuse võlgu.

Andres: Minu teooria oleks, et tänu ülikoolile on noorte pillimeeste kontsentratsioon Tartus keskmisest suurem ja seetõttu on läbi aegade ning sõltumata stiilist siin pillimängu juurde jääda suutnud ainult tõelised friigid. Teine teooria ütleb, et jõgi peab olema.