Helju Vals: wäike wapper wanadaam (13)

Kerge samm on ilmselgelt pärit ei kuskilt mujalt kui võimlemistrennist, kus ta truult juba 40 aastat kaks korda nädalas varbasirutust harjutamas käib. Eesti kõige karmim keelenaine pole pliiatsit nüüdsekski nurka lajatanud, vaid nahistab omal moel edasi eesti keele asja ajada. Uskumatult energiline naine, keda ajakirjanike seas kardetakse ja armastatakse. Mis sest, et enda sõnul on Helju inimesena paras fuuria, ehkki endised naiskolleegid on teda nimetanud pigem "femme fatale’iks" ja "wäikseks wapraks wanadaamiks", meeskolleegid aga kiidavad nõudlikuks kolleegiks ja veetlevaks naiseks.

Ühe raamatuga keele-meelenaine

"Praegu ei tähistata mitte mu töösaavutusi, vaid seda, et olen elanud nii kaua," kõneleb ta muiates. "75. sünnipäev juba oli ja nüüd on viis aastat lisaks..."

Samas ei jäta ta torkamata, et mõned inimesed teevad suisa pattu, kui iga viie aasta tagant juubelit tähistavad. "Minu puhul niisugune kõnelus väga patt ei ole," ilmutab keelenaine edevust ja kisub kotist lagedale oma 2000. aastal ilmunud raamatu "Pipart keele peale". Põhjenduseks, miks tema puhul sünnipäevatamine: "Ma olen juhtunud jätkama kõik need aastad. Ma ei ole olnud viis aastat tegevuseta ja järgmised viis aastat ka pole.

Tean juba, mida järgmisel viiel aastal teen."

Kohe tuleb tõestuseks kotist lagedale järgmine raamat – Uno Mereste sovetikeele sõnastik. "See on raamat, mida tahan arvustada!" Küll pole seni keegi arvustanud Helju enda valgekaanelist teost, millest on tal tuline kahju. "See on minu töö kroon. Mari Tarand küsis minult, kui see raamat oli ilmunud, kas ma teeksin veel midagi. Vastasin: enam mitte. Olen üks neist, kes kirjutavad ühe raamatu." Kõlab pikk paus. "Mul on elutöö tehtud," poetab ta napilt.

Pigem lajataja kui tänitaja

Terava keelega Helju on ise kaunis karmi ütlemisega. Nii mõnigi naisreporter on pidanud nuttes paremale ära tormama, kui Helju on tema vaevaga tehtud artiklikese ette võtnud ja selle punaseks sodinud. Meesreporteritel on tunduvalt paremini läinud, neid on Helju vast lihtsalt enam hoidnud. Või on nad olnud palju paremad kirjutajad kui nende naiskolleegid.

Kelleks Helju end ise keelenaisest kriitikuna peab – tänitajaks või lajatajaks? "Tänitaja küll mitte," vajub Helju mõttesse. "Kui peab valima – siis pigem lajataja. Ma olen, jah, lajataja-tüüpi."

Emakeele asjus on Helju vastu juubelitki murelik, sest igatseb Eesti ajakirjanduses näha korralikke keelenurki, aga neid napib. Ikka sellist karmi kriitikanurka, nagu ta ise kunagi ajalehes Edasi tegi. "Mis mulle kõigi nende aastate jooksul ei meeldi: ikka ja jälle mina. Miks ei ole teisi keeleinimesi? Selliseid nagu mina? Küll ma olen tahtnud, et igas väljaandes oleks keelenurk – see polegi nii ülearune. Ma ei taha olla üksi. Keelt ei tee aga keegi üksinda." Enesekiitust too väike vanadaam ei häbene. Pole seda kunagi teinudki.