"Kurb, et ta nii varakult läks. Põletas elu ja ennast" (2)

"46aastaselt. Mina olen praegu 46, aga selliseid jutte ma veel ei räägi," ütleb Puudersell.

Paraku said need jutud peagi kurvaks reaalsuseks. Täna saanuks näitleja ja lavastaja Aare Laanemets, keda sõbrad ja kolleegid Laanekaks kutsusid, alles 55.

Ka Laanemetsa elukaaslane Heli Vahing pihtis viis aasta tagasi Õhtulehele, et surmast rääkis mees palju, põhjuseks teda 35aastaselt esimest korda tabanud insult, mis pani pitseri kogu ülejäänud elule. Aare oli surmaks valmis, tõdes Vahing toona.

"Kurb, et ta nii varakult läks. Liialt palju põletas elu ja ennast," ohkab endine kolleeg Endlast, Lii Tedre.

"Kogu aeg oli tal tuli rummus. Ilmselt ta töötas lihtsalt üle," on aga meenutanud režissöör Arvo Kruusement, kelle käe all sündis eestlaste mällu sööbinud Laanemetsa Toots. "Eks ta paljudele paratamatult jääbki Tootsi võrdkujuks," nõustub ka Puudersell. "Kuigi neil, kes teda Tootsiks nimetasid, tekkis palju probleeme," muigab ta kahemõtteliselt. "Sest ta tuletas pidevalt meelde, et ei ole miski Toots ja et see on juba käidud tee."

Viimane kohtumine Laanemetsaga on Puudersellil siiani selgelt silme ees. "See oli päev või kaks enne ta minekut. Laanekas oli Endlast küll juba läinud, kuid ta tegi kaasa veel mõnes etenduses. Tol õhtul lavastuses "Mees, kelle käes on trumbid". Temal oli kiire ja minul oli kiire. Saime korraks garderoobis kokku. Kostüümi selga ajades ütles, et tead, Ahti, ma tahaks nii väga sinuga rääkida, aga täna ei jõua. Eks me kunagi istume pikemalt maha ja siis. See oli ta viimane lause."

Puudersell peab pika ja kandva pausi. "Tal tekkis kriis. Ta ei saanud enam aru, mida ta laval teha tahab, kuigi rolle ju teatris jagus. Aga ta tahtis midagi enamat. Mida täpselt, ma ei tea. See ei olnud kuulsusejanu, sellest oli tal kõrini. Ja millest ta tahtis rääkida, mis teda vaevas, oligi võib-olla see, et ta ei tahtnud enam mängida mehi, kelle käes on trumbid. Ta ei tahtnud mängida ilueedisid," jääb Puudersellil üle vaid oletada. "Tema hing oli valmis Hamletiks."

Aastal 2000 pühkis Laanemets nii Endla teatri kui ka Pärnu linna tolmu jalgadelt, et kolida pealinna. Ees terendas Eesti Draamateater, kust ta muide kunagi Endlasse saabus.

Kinnise iseloomuga diktaatorlik lavastaja

Pärnust ja Endlast äraminek osutus valulisemaks, kui Laanemets välja lasi paista. "Ta oli tegelikult väga kinnine mees. Normaalses olekus ei avanud ta ennast üldse," teab Pärivere klubi juhataja Sirje Pilter, kes sai Laanemetsa kibedat lavastajakätt tunda kohalikku teatrit tehes. "Lavastades olen ma vist küll kohati diktaator," tunnistas Laanemets ühes usutluses ka ise.

"Ma tean küll, miks ta Pärnust ära läks, aga ma ei tahaks sellel pikalt peatuda. See oli seotud isikliku eluga, lahkuminekuga naisest, kes läks ära Ameerikasse," kergitab natuke katet Lii Tedre. "Võib-olla ta tunnetas, et Endla aeg sai täis."

Endla direktor Ain Roost leiab, et Endlas jäi Laanemetsale kitsaks. "Ta lahkus siit pilguga, et nüüd lõpuks on ka teda märgatud."

"Võtsin ta rõõmuga Draamateatrisse tagasi," kinnitab teatri peanäitejuht Priit Pedajas. Laanemetsa esimeseks tööks pidi saama admirali osa menumuusikalis "Zorbas", et asendada seda tegelast seni kehastanud, kuid ootamatult surnud Mati Kloorenit. Paraku sai "Zorbas" Laanemetsale topelt saatuslikuks: just keset "Zorbase" etendust Endlas oli teda tabanud infarkt ning 11 aastat hiljem lahkus ta jäädavalt, enne kui "Zorbasega" Draamateatri lavale jõudis.

Paistis silma otsekohesusega

Ta oli ääretult otsekohene inimene, ütleb Puudersell. Muide Laanemetsast kui inimesest rääkides nimetavad kõik esimese iseloomujoonena just otsekohesust.

"Jah, väga otsekohese ütleja kuulsuse olen ma saavutanud küll. Inimesed pelgavad vahel mind, sest ma ei hoia paljutki endale," tunnistas Laanemets kunagi ka ise.

"Tema lemmikküsimus oli, et oled sa inimene nagu iga teine," meenutab Puudersell. "Et vastus oli tavaliselt "jah", läks ta lause edasi, et siis võib sind ka p..sse saata. Paljudele see ei meeldinud, kuigi samas oli see enamjaolt tõde. Ja kui keegi teatris tegi midagi alla oma võimete, oli tal kohe varnast võtta sõbralik ja asjalik märkus, aga tihti ka valus märkus. Loomulikult oli tänu sellele tal palju sõpru ja palju vaenlasi," ütleb Puudersell.

"Mõnikord tegi ta oma liigse otsekohesusega endale ka kahju. Eriti siis, kui ta näitlejana nõudis mõne kolleegi suhtes suurt nõudlikkust, aga enda suhtes sedavõrd nõudlik ei olnud," lisab Lii Tedre muigega, laskumata detailidesse.

Polnud midagi nii kallis mees

"Ja kuigi ta oli hea partner, oli ta kohati ka egoistlik, nõudis endale päris palju tähelepanu," ütleb Tedre, kes oli Laanemetsaga aastaid kolleeg ka varietees Hermes. Samuti kui laulja Ardo Juhkov. "Näitlejate palgad olid nagu olid. Kui etendusi oli palju, teenis ta varieteega teise näitlejapalga ja rohkemgi," arvab Juhkov.

Kooliteatri ja varietee kõrval jõudis Laanemets viis aastat juhendada Päriveres näiteringi. "Ta ütles välja kõik, mida mõtles, ja nõudis meie kui algajate käest viimast," meenutab Pilter. "Kuigi igale poole, kuhu teda kutsuti, ta ei läinud. Aga kuidagi ma temaga kaubale sain. Ütles küll, et on kallis mees, aga polnud ta midagi," naerab Pilter. "Ennekõike meeldis talle lavastada ja kui ta ka põdes, et Tootsi-suurust rolli talle hiljem ei tulnud, siis välja ta seda ei näidanud."

Ahti Puudersell ütleb lõpetuseks, et viimati käis ta sõbra haual sügisel. "Vanaga on kõik tipp-topp. Ta tunneb ennast seal hästi."