Metsatöll pidi algusaegadel kontserdile peale maksma (23)

Vahur Kersna eilse telesaatega lükati veerema vanker, mis veab meie etno-heavy lipulaeva Metsatöllu läbi oma esimese juubeli. Rohkem kui kuu kestev pidujada lõpeb ameerika piisoninahka pakitud ja Jüri Arraku kaunistatud kahest DVDst ja CDst koosneva komplekti esitlusega, kus peal viis tundi rasket raudmusa bändi eri aegadest.

Metsatöllu kõige lobedama suuvärgiga liige, trummar Marko Atso oli valmis kirevast aastakümnest välja noppima need terad, mis jäävad igaveseks.

Esimene

"Mina liitusin bändiga alles aastal 2004, seepärast on osa lugusid teistelt kuuldud. Ainus ürgtöll on Markus Teeäär, kes oli ka kurikuulsal koosolekul 24. veebruaril 1999. Kusagil keldris koguneti, keegi oli natuke kitarri õppinud, tulevane trummimees tundis kedagi, kes tõesti trummi mängis. Keegi viskas vihje, et kui juba õppinud mees, siis tuleks kindlasti bändi teha. Loomulikult tuli kohe panna nimi – Metsatöll ongi sellel päeval sündinud. Paari päevaga loodi neli-viis lugu.

Pärast mõnekuist tegutsemist tuli pähe ainuvõimalik mõte: kindlasti on tarvis teha plaat. Üüriti stuudio, ja ime esimese vinüülplaadi näol sündiski; see kandis nime "Terast, mis hangund me hinge". Esitlus oli mälestusväärne seepärast, et meiega koos esines Gunnar Graps.

Kui saluut oli lõppenud, algasid näguripäevad. Bändiliikmed käisid kümnete pealinna kõrtside uste taga ja pakkusid end mängima. Ilma rahata. Lubasid kas või ise peale maksta. Ei läinud loosi kusagil. Igal pool sama jutt: tehke diskot või muud moodsat tantsumuusikat."

Teine

"Samasse aega jääb ka juhtumine, kus Metsatöll pidigi oma kontserdile peale maksma. Varem oli kokku lepitud, et me mingi esinemise eest raha ei saa. Aga läbirääkimised trummide kohta olid lõppenud segaste tulemustega. Lõpuks läks kõik nii, nagu minema pidigi: trumme polnud, kohalik eluvend oli nõus loovutama – ainult 300 krooni eest."

Kolmas

"Mina liitusin bändiga taas ühel kriitilisel hetkel. Senine trummimees oli kaks nädalat enne üht Soome kontserti bändiga lõplikult jumalaga jätnud ja nüüd oli kuri karjas. Helsingis pidime esinema kuulsas Tavastia klubis ja pidime olema Soome kuulsuse Fintroll soojendaja. Järgmise päeva lehtedes seisid Metsatöllust pikad jutud. Et seal ka Fin-troll üles astus, oli mõnel pool hoopis unustatud või kahe lausega ära märgitud."

Neljas

"2004. aastal sai valmis ka teine plaat "Hiiekoda". Me ei jõudnudki bändiga ühele meelele, kas pressida 300 plaati või minna eriti ülbeks ja teha viiesajane tiraaž. Tuttav plaadimees tuli aga välja jutuga, et rahaliselt pole mingit vahet, kas trükkida 500 või hoopis 1000 ketast. Lõpuks oligi konserv valmis ja meie ainus küsimus oli, kas müüme plaati 10 või 20 aastat. Sündis aga järjekordne ime: kõik 1000 plaati olid müüdud vähem kui nädalaga."

Viies

"2005. aastal kuulasime kriitiliselt üle oma esimese plaadi. Supp oli natuke lahja, kõlapilt vanaaegne ja torupilli polnud üldse peal. Salvestasime kogu materjali uuesti. Selle plaadi esitlusel 11. novembril Rock Cafés läks päris mahtra lahti: korraldajate arvates jäi ukse taha üle 2000 inimese."

Kuues

"Metsatöllu üks kõige legendaar-semaid lugusid on Valter Ojakääru "Oma laulu ei leia ma üles". See on ka "Terast, mis hangund me hinge" teisel versioonil. See on bändi repertuaaris olnud juba aastast 2001, vahepeal aga unarusse vajunud. On puhas minu teene, et ta jõuga plaadile surusin. Lasime plaadi raadiojaamadesse ketrama. Julge hundi rind on rasvane – tellisime lausa 3000 koopiat. Kahe nädala pärast tuli Elvise hulgilaost esimene hädakarje, et hädasti oleks 3000 veel vaja."

Seitsmes

"Meist keegi pole rikas. Solist Markus sõidab ikka roostes Opeliga, millest ta ilmselt varsti läbi kukub. Keegi ei ehita Viimsisse maja, kellelgi pole kullast kraane, ehkki ka sedamoodi sosistatakse. Raha, mille korjame inimestelt kontsertide eest, läheb esimese asjana tagasi bändi, et rahvale veelgi kvaliteetsemaid kontserte pakkuda."