MIDAGI VEEL TÄHTSAMAT KUI BALLETT: Kaie ning tema 1,2aastased poisipõnnid, kaksikud Raimond ja Eduard. Või Eduard ja Raimond. Kes nii palju võtavad ja nii palju ka annavad. Foto: Arno Saar
Jaanus Kulli 20. jaanuar 2009 00:00
"Kõige raskem oli esimest korda uuesti tantsuriided selga tõmmata ja trenni minna. Keha ei tahtnud kohe kuidagi vedu võtta. Kui ma aga viimaks sain trenniriided selga ja balletisussid jalga, oli tohutult hea tunne. Seisin stange juures ja sain korraga aru, kui imearmas on see äratundmisrõõm," kirjeldab priimabaleriin Kaie Kõrb lavale naasmist.

Pärast kolmeaastast pausi on priimabaleriin Kaie Kõrb (47) talle endalegi üllatuseks teatris tagasi. Nüüd küll Vene Teatri väikese saali laval, kus tantsimise kõrval tuleb Kõrbil kanda ka sõnaline roll. Seda Mai Murdmaa lavastuses "Surmatants", kus ta lisaks tantsimisele on dialoogis koos abikaasa ja kauaaegse lavapartneri Viesturs Jansonsiga.

Lavastuse pealkirjas ei taha Kõrb aga kuidagi näha vihjet või leida paralleeli enda valusa äraminekuga Estoniast. Kuigi ega tagasitulek balleti juurde olnud kergem. Kolmeaastane paus ja nüüd kodus kasvavad 1,2aastased kaksikud nõudsid meeletut eneseületamist. Seda lihvis Mai Murdmaa veenmisoskus baleriin lavale tagasi tuua.

Ometi üllatab Kõrb veel ühe käiguga. Hapra naisterahvana otsustas ta kolme maskuliinse meeskolleegi kõrval võtta vastu väljakutse kandideerida Estonia balleti kunstilise juhi kohale. Eeldatavalt saab Estonia balletis otsa Tiit Härmi ajastu. Kas aga algab Kaie Kõrbi ajastu, peaks selguma juba 9. veebruaril.

Te lahkusite suurelt lavalt kolm aastat tagasi. Mõtlesite te tookord veel kunagi tagasi tulla?

Ei. Mul polnud vähimatki mõtet ja soovi. Olin surmkindel, et lahkun lavalt jäädavalt.

Mis nipiga Mai Murdmaa teid murdis?

Ei oska öelda, mis nipiga. Meelitas ja veenis. Kuigi ega ta mind kohe murdnud. Aga juba esimene proov oli nii veenev, et pärast seda olin otsekohe nõus.

Nii nagu hea klaverimängija peab iga päev harjutama, peab balletitantsija päevast päeva trenni tegema. Et ka pärast kolmeaastast pausi on võimalik tagasi tulla, on publik juba näinud. Aga kui palju tuli ennast selleks ületada?

Kergete killast see ülesanne ei olnud. Pidin ennast pidevalt ületama, sest trenni tegin ju üksi. Pidin leidma aja ja koha. Kõik see kokku oli raske ennekõike seetõttu, et mul pole füüsiliselt aega. Pidin seda aega kogu aeg leidma ja võtma. Õnneks on mul võimalus teha trenni naabri juures kõrvalmajas, kus on väike saal ja kus mul on oma stange. Sealt aknast näen, kas lapsed õues vankris ikka magavad.

Nii ei pea ma linna sõitma, mis võtaks tohutu aja. Ja kindlasti poleks olnud mul stuudios saal alati vaba just mulle sobival ajal. Nii et kogu eelmise aasta pika ja pimeda sügise me tegime trenni ja pühendusime nüüd juba publiku ette jõudnud lavastusele.

Mis oli tagasituleku juures kõige raskem?

Esimest korda uuesti tantsuriided selga tõmmata ja trenni minna. Lükkasin ja lükkasin seda aega edasi. Mõtlesin, et veel on aega, veel on. Keha ei tahtnud kohe kuidagi vedu võtta. Kui ma aga viimaks sain trenniriided selga ja balletisussid jalga, oli tohutult hea tunne. Seisin stange juures ja sain korraga aru, kui imearmas on see äratundmisrõõm. Eks alustada olegi alati kõige raskem. Kui aga oled juba alustanud ja maitse suhu saanud, läheb edasi päris ludinal.

Teete iga päev trenni?

Iga päev mitte, kuigi püüan seda teha võimalikult tihti. Kaks päeva nädalas jääb ikka vahele.

Kui pikalt te trenni teete?

Kuni tund. Pluss proovid, mis olid kas poolteise- või kahetunnised. Kuidas aeg ja lapsed võimaldasid.

Mis tunne oli pärast pikka pausi esietenduse järel rambivalguses publikule kummardada?

Ei saa öelda, et see oleks olnud kuidagi teistmoodi. Vana hea tunne oli ja polnud sedamoodigi, et vahepeal oli pikk paus. Tundsin ennast laval suhteliselt vabalt, isegi üleliia ei närveerinud. Eks lavastus ise ole vastav ja selle lõpp toob endalegi pisara silma. Nii et natuke nukker, aga samas ka hästi hea ja mõnus tunne oli hinges.

Kindlasti olete kordi endalt küsinud, kas see comeback jääb ainsaks?

Tõenäoliselt ei jää ainsaks. Kuigi ma ei ole midagi lubanud. Aga ma austan enda keha niipalju, et kui olen teda juba sedavõrd palju piinanud ja vormi ajanud, tuleb midagi veel teha. Sest etendused on kogu kevade peale laiali. See periood tuleb ju kuidagimoodi vormis olla. Ega seegi lihtne ole. Tõenäoliselt tuleb veel mingeid projekte ja asi läheb edasi.

Kui tihti te juba Estonia poole vaatate?

Ma ei vaata üldse sinnapoole. Mul pole sinna asja ja kuna minu stuudio on hoopis teises kandis, pole mul mingit põhjust sinna minna.

Te saate aru küll, kuhu ma sihin...

Ma saan aru küll...

Et niikaua, kui Tiit Härm seisab kui Kerberos teatri uksel, Kaie Kõrbil sinna asja pole?

Ta pole üldse mul ees. Võib spekuleerida nii ühel, teisel kui kolmandal teemal, aga teatrist tulin ma ikkagi ise ära. Vaatamata kõikidele probleemidele ja et leping mul lõppes. Kokkuvõttes tulin ära omal tahtel.

Ma ei spekuleeriks siin ei Härmi ega mitte kellegi teisega. Pealegi elan ma täiesti oma elu ja Tiit Härmiga pole mul mingit pistmist.

Aga ikkagi. On võimalik, et Kaie Kõrb lähiajal ka Estonia teatri laval tantsib?

Usun, et mitte. Ei tea muidugi, milline saab olema repertuaar uue juhtkonna tulekuga. Ja millised tuuled puhuma hakkavad. Võib-olla pakutakse mulle "Luikede järves" kuninganna rolli? Ka see võimalus on olemas. Või teha kaasa mõnes kaasaegses etenduses. Aga kindlasti pole see mulle eesmärk omaette, minu kinnisidee. Tegelikult tahaks ma teha hoopis teistsuguseid projekte ja mitte tantsida trupi eesotsas. Et näidata: mina jälle saan ja mina jälle teen. Mitte mingil juhul. Olen täiesti kindel, et Estonia praegune või ka tulevane ballett peab olema noor ja tugev ja julge, minema edasi ja saama veel paremaks. Loomulikult on tore vaadata, et Estonia trupis on palju noori tantsijaid. Nii et mingil juhul ei tahaks mina oma nina sinna pista.

Aga ju pistate, sest kuuldavasti olete Toomas Eduri, Tiit Härmi ja Teet Kase kõrval neljas kandidaat, kellele teater saatis kutse kandideerida balleti kunstilise juhi kohale.

Pakuti jah seda võimalust.

Olete oma programmi ära saatnud, sest kell kukkus eelmise reede õhtul?

Olen jah, aga ma ei tahaks seda teemat praegu rohkem kommenteerida.

Kuidagi väga tähenduslik on pealkiri "Surmatants", kui mõelda, kuidas teil enam kui kolm aastat tagasi tuli Estoniast lahkuda.

Kui keegi peaks seda lavastust seostama minu mineviku, karjääri ja isikuga, siis ma veel kord rõhutan, et see ei ole nii. Lavastus on endisest priimabaleriinist, lõpetanud tantsijast, aga see ei ole minu lugu. Võiks osata mõelda, et kuna mina tantsin, ei saa ju lavastuses kasutada kellegi teise vanu videosid ja fotosid. Vaataja peaks suutma vaadata mind kui tantsijat ja mitte kui Kaie Kõrbi.

Mis te arvate, Kaie, tegite otsa uuesti lahti, kui kauaks lavale jääte?

Ma ei usu, et väga kauaks. Äkki vean juubelini välja.

Maia Plissetskaja andis veel 80aastaselt oma juubelietenduse.

Ma ei tahaks ennast Plissetskajaga võrrelda.

Tõenäoliselt ei saa seda võrrelda, aga siiski: kas rohkem energiat ja jõudu võtavad ning samas tagasisidena enam rõõmu pakuvad lapsed või lavale naasmine?

Loomulikult lapsed, siin polegi midagi võrrelda.