Inimesed

Tauno Kangro: Ma ei mõtle enam Kalevipojale. Tema elab nüüd oma iseseisvat elu! (35)

Urmas Vahe, 10. jaanuar 2009, 00:00
Tauno Kangro (42) on oma meres tatsuvale Kalevipoja kujule andnud kõik, mis temal anda oli. Jäänud on vaid tilluke piisk – see kuju valmis teha. Aga millal see piisk tuleb, ei tea keegi. Ometi on Kalevipoeg rahva mõtetes juba valmis.

Tauno, kui tulla sinu viimse ruutsentimeetrini kunstist õhkavasse ateljeesse, siis on see nagu maskuliinsuse sümbol. Ürgloomade skulptuurid, loomanahad, mõõgad, hamed ja muud sõjarelvad... Kolm loomakest ka, mis on su kodu kõige ebamacholikumad detailid. Miks töötad just sellises keskkonnas?

Kuidas nii? Praegugi tegime pilti inimnäoliste kivivaimude juures. Mul on aastaid olnud ihalus teha kunagi välinäitus igavikulistest materjalidest tehtud töödest. Nüüd olen asja tõsisemalt käsile võtnud. Graniit on kindlasti üks niisugune materjal. Käiku lähevad kohalikud rändrahnud. Lisaks veel mõned pronksdetailid. Ja 12–15 monumentaalskulptuuriga ei täida näituseplatsi veel ära.

Aga inimesi, vähemalt Eesti mütoloogiast pärit tegelasi, olen modelleerinud küll ja veel. Vaata et ühe lemmikteemana.

Kuidas sa üldse kunsti juurde sattusid? Pole sul ju taga kõrgelt kiidetud kunstikallakuga 46. keskkooli tausta?

See on pikk lugu, mida olen rääkinud varemgi. Teadsin tõesti juba põhikooli lõpuklassis, et mind saab oodata ainult kunst. See oli ainuke ala, mille vastu tõsist huvi tundsin. Soov on üks, selle täitmine hoopis teine asi. Otsustavaks sai enda jaoks õpetaja, tõelise guru leidmine. Alles nüüd mõistan, et toona oli see üks ja ainus õige valik. See on ju igal erialal nii – kui oled fanaatik ja teed endale meelepärast asja, siis on asi õige. Ja kukub ka paremini välja.

Kõik tahame, et kultuur pulbitseks

Kuidas sulle maalimine meeldib?

Meeldib. Ehkki olen sellega suhteliselt vähe kokku puutunud. Olen pigem joonistaja. Aga keeldunud alati joonistamast foto järgi. Noh, kõne alla võib asi tulla ainult siis, kui tegu on siitilmast lahkunuga. Joonistamisel on muuseas selline omadus, mis kipub vahelejäetud päevadega rooste minema.

Läheme veidi globaalsemate probleemide juurde. Kes teevad sinu arvates Eestis kultuuripoliitikat? Kas kultuuriinimesed või poliitikud?

Väga raske küsimus. Tahaksin ausalt vastata, aga ei oska. Eks ikka kõik needsamad inimesed, kes meil siin on. Ei ole kusagil Suurt Meest, kes tõmbab kõiki niite. Usun, et need inimesed – vähem või rohkem võimekad – tahavad südames parimat. Ja valutavad mõne asja pärast südant. Iseasi, kas ühe ja sama asja.

Loomulikult tahame kõik, et kõik oleks valmis. Tartu maantee neljarealine, EKA uus klaashoone säraks, Linnateater saaks uue maja, Kultuurikatel töötaks täie rauaga. Aga et kõik ei jääks vaid valitsuse jagada. Miks ei võiks midagi jääda ka rahva, veel enam kunstirahva õlgadele. Mina isiklikult hääletaks kahe käega näiteks Linnateatri hüvanguks korraldatud kunstioksjoni poolt ja annetaks sinna mõnegi oma töö. Küllap oleks samameelseid teisigi.

Siit üleskutse meie meedialegi. Ei tohiks otsustajatesse ja jagajatesse suhtuda, suunurgad allpool. Virisejaid jätkub alati. Ja rahagi on alati vähem kui vaja. Keegi jääb ikka ilma.

Pruugib sul mõni uus teos valmis saada, kui kahest suunast hakkab peale mingi krägin. Üks pool pöörab silmad vaimustusest taeva poole ja õhkab, et just sellist asja oli meie linnale vaja. Siis tuleb teine laine, peaasjalikult su oma kolleegide poolt, mis laseks kõik su asjad kanalisatsiooni. Miks?

See kõik on täiesti loomulik. Kõigile sai poole sajandi eest meeldida ainult Stalini kuju. Normaalne kunstiteos ei saagi kõigile meeldida. Kas saab kõigile meeldida Picasso? Kui see nõnda tõesti on, võib see pooltele tõepoolest meeldida. Aga pooled lihtsalt valetavad, sest keegi Suur Inimene on kusagil öelnud, et Picasso peab hea olema. On hea, kui armastatakse. On hea, kui vihatakse. Kõige hullem on siis, kui sinu töösse suhtutakse õlgu kehitades, ükskõikselt. Ja sellist suhtumist pole minu puhul küll olnud. Nii hullusti pole mul veel läinud.

Kunst on hea siis, kui autor ise sellega rahul on. Ja kui ta oma looduga publikule lausa ei valeta. Eks sama lugu ole sinugagi. Kirjutad artikli valmis ja puhas äka maitse on suus. Lausa närune tunne jääb hinge.

Kaks tegijat. Kas ainult?

On jäänud mulje, et Eesti monumentaalskulptuuris peremehetsevad kaks käilakuju. Korraldatagu suvaline konkurss Lõuna-Eestis, paneb pea eranditult võidu tasku Mati Karmin. Põhja-Eestis oled pjedestaalil sina. Kas teil on selles suhtes midagi nagu kokku lepitud?

Vaidlen sellele kategooriliselt vastu. Kui see kellelegi niimoodi tundub...

Oleme Matiga mõlemad visad võitlejad ega viska püssi põõsasse kunagi, kui mõni kolleeg peaks parajasti ka loorberitel puhkama. Aga müts maha Mati ees igal juhul. Ta suudab alati teha stiilset, põnevat ja omanäolist tööd. Olgu see siis üldistav, mütoloogiline, ükskõik, mis iseloomuga.

Kellel kodus väga hästi ei lähe – mis siis sellestki. Eesti kunst ei ela omaette ruumis. Tal pole keelebarjääre ega riigipiire. Kui tuntakse, et asi on midagi väärt, miks siis mitte esineda Amsterdamis või Berliinis. Igal Eesti kunstnikul on võimalus otsustada, mida oma elu, ande ja loominguga peale hakata.

Loomulikult on elu võimalik elada selgi moel, et käia, käsi pikal, igasuguste fondide uste taga. Mina pole seda eales teinud ja mõned ütlevadki, et olen loll. Aga loovutades mõnele fondile kolm tilka verd, oled hoobilt ka nendest sõltuvuses.

Miks on Kalevipoeg sulle nii tähtis?

Kalevipoeg pole üldse paha mõte. Kas ta tuleb või mitte, ei tea meie sinuga. Aga mingi intriig temas on. Ega muidu poleks temast 12 aastat räägitud. Kalevipoeg ei kao rahva ajaloolisest mälust niipea. Pigem sünnitab jätkuv poleemika "uusi" Kalevipoegi. "Kalevipoeg kündmas" Põltsamaal, Ekke Väli käe läbi taastatud Adamsoni Kalevipoeg Tartus. Suur Tõll ja Piret Saaremaal.

Ent miks leidis Tallinna Kalevipoeg ikkagi nii ränga vastuvõtu. Fakt on see, et tema loomiseks tehti riigihange, et toimus konkurss ja ta on ka volikogust läbi käinud. Ma ise eelistaks ka rohkem teha ja vähem kaagutada. Poliitikal on ka oma osa. Kui ühed toetavad, peavad teised alati vastu olema.

Kas lugesid ülihoolikalt läbi ka vabadussamba konkursi tingimused?

Loomulikult. Seda tegid arvatavasti kõik kolleegid. Ja otsemaid oli ka selge, et mina seda konkurssi võita ei suuda. Järelikult ei tasu mõtet osavõtust hellitadagi. Mis pole muuseas just odav lõbu. Minul mõlkunuks meeles midagi vabaduse allika teemast. See aga olnuks midagi sellist, mis oleks tingimustest täiesti möödas.

Sambaid on vähe!

Kas Eesti suuremates linnades on skulptuure vähe või palju?

Pigem vähe. Tartus ja Pärnus ehk veel midagi. Tallinnas aga võiks neid vabalt kordades rohkem olla. Siin jätkub tegemist veel mitme järgneva põlve skulptoritele.

Kui sul oleks piisavalt raha, millise skulptuuri teeksid sa Tallinna kõigepealt?

Ideid on alati rohkem kui raha. Sobivaid paiku mõtestatud skulptuuride rajamiseks oleks küll ja küll. Aga lausa vastupanematuks magnetiks kujuneks varsti rajatav rannapromenaad.

Oled sa kallis või odav kunstnik?

Mõned ütlevad, et kallis. Teised koputavad sõrmega oimukohale, kui kuulevad, millise hinnaga olen asja valmis teinud.

Mil moel sünnib skulptuuri hind?

See on taas keeruline küsimus. Võtame või Rakvere "Tarva". Sinna läks seitse tonni pronksi, teist sama palju roostevaba terast sarvedesse ja "skeletti". Veel raudbetoon ja graniit. Kui kunstnik paneb käima kella ja loeb kokku, et selle töö tegemiseks kulus mul pool aastat, siis on ta vääral teel. Raha ei saa loomisel olla peamine. Lühidalt – kui kunstnik tööd üle andes on omadega nullis, on kõik hästi. Pisike pluss tähendaks juba vorsti võileival.

Mõistagi on kogu kunsti hind suhteline. Miks peaks teatud ikka jõudnud suurmeister, kelle elutöö on tõestanud, mida ta väärt on, müüma oma töid sandikopikate eest. Jüri Arrak näiteks. Rembrandti maal leidis aga Leningradi blokaadi ajal uue omaniku leivapätsi eest.

Olen kunstnik, mitte poliitik

Kas oled mõnele tellimusele ka "ei" öelnud?

Piisavalt palju. Kõige markantsem näide tuleb meelde kümmekonna aasta eest, kui mingi seltskond tahtis Metsakalmistule otse kultuuriinimeste kvartali naabrusesse püsti panna viie meetri kõrguse graniitpostamendi, mis oleks varjutanud kõik teised. Raha selles tellimuses ei loetud.

Usun, et paljude inimeste näod muutusid küsimärgiks, kui sa omal ajal parteisse astusid. Põhjenda palun!

Kui jutt läheb juba parteile, perele või religioonile, paneme parem maki kinni. Minu mõtted nendest asjadest ei mahuks vähemasse kui kogutud teostesse. Teiseks – neid ei peaks ka kogu rahvale kuulutama.

Ütlen vaid ühte. Ma pole ühegi liikumisega ühinenud mõne skulptuuri pärast. Aga ega Keskerakond mu uskumusi ega veendumusi pole muutnud. Olen enda arvates ikkagi kunstnik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee