Inimesed

Pime tüdruk: "Mäletan tähti, kuid punktkiri on lihtsam." (2)

Silja Paavle, 6. jaanuar 2009 00:00
PUNKTKIRJALE TRUU: III klassis nägemisest lõplikult ilma jäänud Mari-Liis Täht nendib, et pimedad loevad järjest vähem. Tema aga loeb suure raamatusõbrana põhimõtteliselt pigem ise, kui laseb tekste endale makil või arvutil ette lugeda. Foto: Aldo Luud
"Mõnikord nägijad imestavad, kuidas ma nendest täppidest aru saan. Mulle pole see aga raske," räägib pime piiga Mari-Liis Täht, kelle punktkirjas kirjutatud essee pälvis Euroopas korraldatud võistlusel kõrge auhinna.

Mari-Liisi kirjatükk, mis üleeuroopalisel esseevõistlusel 54 töö seast seitsme parema hulka valiti, räägib punktkirja tähtsusest. Kuuele punktile üles ehitatud sõrmitsetav Braille’ kirjasüsteem on Mari-Liisile arvutit kõrvale jättes ainus võimalus kirjutada ja lugeda.

Pimedadki loevad järjest vähem

Niisamuti mäletab Mari-Liis tegelikult ka tähti. "Kuid nendes kirjutamine on minu jaoks raske – rida on raske jälgida ja käekiri on käest ära. Seepärast ma kasutan ikka punktkirja," räägib ta. Ja lisab, et ilma selleta oleks pimedate toimetulek peaaegu võimatu.

Mari-Liis toob näiteks, et ta ise on kodus punktkirjaliste siltidega märgistanud enamiku CD-plaatidest ning ka apteegis on võimalik juba väga paljudelt ravimikarpidelt punktkirjas infot lugeda.

Ühes tütrega õppis punktkirja selgeks ka tema ema Kadri, kes teenib praegu selle toel lausa leiba. Kadri ülesandeks on nimelt panna Emajõe koolis kooliõpikuid ja juturaamatuid punktkirja.

Nii ema kui ka tütar nendivad, et pimedadki loevad raamatuid järjest vähem. "Eelmise aasta koolilõpetajad laenasid mult kõik õppematerjalide helifaile ja kuulasid lugemise asemel neid," ütleb Kadri.

Teadmishimuline Mari-Liis ütleb aga, et tema on suur raamatusõber ja põhimõtteliselt loeb pigem tekste, kui laseb arvutil või makil neid endale ette mängida.

"Kuigi lugemine võtab palju rohkem aega," sõnab ta. Punktkirjas raamatud on väga mahukad: nägijate kirjas 300leheküljelisest raamatust kasvab punktkirja panduna 900leheküljeline toekas teos.

"Lennukit ei saa ma kunagi juhtida."

See kõik ei kahanda siiski tõelise raamatusõbra lugemiskirge. Erilise innuga neelab Mari-Liis loodusest kõnelevaid teoseid ning tema unistus on minna õppima bioloogiat. "Aga on üks asi, mis mind vahel pahaseks teeb – see, et päris kõike ma endale pimedana lubada ei saa. Bioloogil on paraku nägemist tarvis. Ja ka lennukit ei saa ma kunagi juhtida," ohkab ta.

Vaatamata sellele püüab Mari-Liis osa saada võimalikult paljust. Kooliga on ta saanud reisida päris mitmes riigis, ekstreemsusi kogenud aga seiklusradadel Otepääl ja Saksamaal.

"Saksamaal ronisin kümnemeetrise posti otsa ja siis astusin sealt lihtsalt alla. Turvatöötajad pidid tugevalt köisi pingutama, et ma tervena alla jõuaksin. Aga kogu see elamus oli ühtaegu nii hirmutav kui ka mõnus, maa peale tagasi jõuda oli tõeliselt tore," räägib piiga õhinal ja tunnistab, et tegelikult armastab ta ekstreemsporti väga. Aga just nägemise puudumine seab selle harrastamisele piirid.

Seepärast ei tee Mari-Liis ka tulevikuks suuri plaane – ta tahab selgeks saada pimemassaaži ja seejärel asuda õppima psühholoogiat.

Elu- ja töökohaks valiks ta aga näiteks Kuressaare, sest pimedal on väikeses linnas kergem toime tulla. "Kuid ega ma väga kaugele ei julge mõelda ka," seisab neiu kahe jalaga kindlalt maa peal.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee