Saund

Violina – kolm Eesti Vanessa Maed korraga laval (28)

Aigi Viira, 3. jaanuar 2009 00:00
KOLM GRAATSIAT: «Vaatame, kuidas meil minema hakkab,» on tüdrukud oma trio tuleviku suhtes kõhklevad. «Võib-olla läheme üldse Eestist välja.» Foto: Tairo Lutter
Kaks aastat tagasi passisid Daana, Johanna Marie ja Käll Itaalias lennujaamas. Igav hakkas. Võttis siis Johanna Marie viiuli välja ja asus harjutama. Teised tema järel. Harjutamisest sai jämmimine. Paar kuud tagasi sai tollastest jämmijatest viiulitrio Violina.

Et tookordne jämmimine viiuldajaile hinge peale jäi, läksid neiud produtsent Mihkel Mattiiseni palvele. Viimane haaras tüdrukute ideest kiiresti kinni. "Eestis pole ühtegi säärast bändi ju varem tehtud," poetab Daana. "Nojah, tšellode bänd on olemas, aga viiuleid seni mitte." End popviiuldajateks nimetav trio (Daana: "Mitte rokk. Seda me küll ei tee!") on paarikuise tegutsemisaja jooksul selgeks saanud 10 lugu (Daana: "Koverid poplugudest, aga natuke üritame sisse susata rahvamuusikat.") ning usub, et saab kolmveerandtunnise esinemisega vabalt hakkama. "Tunni saaks ka täis," arvab Johanna. Siiani on kolmik noid kolmveerandtunde vaid eraüritustel katsetanud.

Avalikkuse ette plaanitakse ilmuda lähiajal.

Mis sest, et kolmekesi ollakse nii laval kui ka lava taga ninapidi koos, pole kolmik kordagi tülitsenud. "Siiani pole juhtunud," muigab Käll. "Meil on muhe koosseis." Seevastu juhtub ses muhedas seltskonnas alatasa veidraid asju ja valdavalt on peategelaseks Käll. Viimsi ballil esinemise eel avastas neidis, et on viiuli silla maha unustanud. "Tuligi koju tagasi minna – 10 minutit enne lavaleminekut," naerab ta. Ja poognapurustamisega on ka just Käll maha saanud.

Poogen krõksuga pooleks

"Vehkisime hirmsasti, tegime tantsuliigutusi ja Käll lõi poogna vastu lage nii, et see läks pooleks," itsitab Daana. Õnneks pole Käll oma aktsiooni esinemise ajal korranud.

Üleüldse olla viiulitega alatasa mingi jama õhus, teab kolmik rääkida. "Viiuliga juhtub igasuguseid asju," sõnab Daana. "Võid selle näiteks unustada bussi... Mul pole seda küll veel juhtunud, aga mu tuttavail küll." Viiulikastist on vist üldse targem kümne küünega kinni hoida, sest õrn pill kippuvat kergelt purunema. "Mu viiul kukkus maha ja kael murdus ära," lisab Johanna. "ja parandamine, see pole just odav lõbu." Sestap tassitakse viiulid käsipagasina lennukissegi kaasas. "Tšellole tuleb lennukis näiteks eraldi pilet osta, aga viiulile ei tule," muigab Daana. "Huvitav, kas kontrabassile peab lausa kaks piletit ostma?"

Viiul lennaku ahju

Viiuldajakolmik näikse oma pillidega lapsest saati laulatatud olevat. Johanna alustas õpinguid kuueselt, teised kaheksa-aastastelt. Käll alustas tegelikult hoopis klaveriga ja jõudis viiulini. "Ma ei ole seda kahetsenud," kinnitab ta. "Viiul on ikka midagi muud kui klaver." Päevast päeva meeletult pilli harjutanud neiud nimetavad viiulit keeruliseks. "Eksimisvõimalus on viiuldajal suur – sul on vaid keeled ja sõrmed," põhjendab Daana. "Sa pead millimeetri pealt täpselt teadma, kuhu oma sõrme paned," lisab Johanna. Seetõttu ei saa viiuldajannad endale eales hiigelpikki küüsi lubada. "Vahel ikka tahaks pikki küüsi..." ohkab Johanna südamest.

Ning on neil kõigil sedagi ette tulnud, et saadaks viiuli kuu peale. "Minu esimesed kolm-neli aastat olid ikka kohutavad," ütleb Daana. "Nii ahistav oli endale ja teistele ka see kääksutamine. Minul oli loobumismõtteid küll. Viiul ahju ja ongi korras." Ahju õnneks ükski tema viiul siiski ei jõudnud.

Stradivaariust ette ei võtaks

Viiuleid on neiud üksjagu läbi mänginud, kuid elu lõpuni ilmselt ühe ja sama pilliga hakkama ei saa. "Kui sul on superhea viiul, võid ühe pilliga läbi saada," oletab Daana. "Hetkel olen oma viiuliga rahul, aga tulevikus tahaks ikka paremat." Päris stradivaariust ei ihka aga keegi neist kohe praegu lõua alla. "Ma vist ei julgeks sel mängidagi," tunnistab Käll. "Peaks olema ka lugu, mida oskan briljantselt mängida..."

"Stradivaarius on omaette klassi viiul, ka mängija peab klassi näitama," sõnab Daana. "Mingi suvaline talupoeg ei võlu sealt midagi erilist välja." Johanna pööritab silmi: "Me ikka ei ole ju mingid suvalised talupojad... Kunagi oleks ikka vahva stradivaariust proovida." Esiotsa on asi sellest valgusaastate kaugusel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee