Inimesed

Eino Baskin: "On tore, kui su kõrval on noor naine – kuigi sellel teemal on palju anekdoote." (45)

Jaanus Kulli, 27. detsember 2008, 00:00
Eino Baskinit võib armastada. Baskinit võib vihata. Kuid ei saa väita, et ta pole fenomen. Äsja tõi ta Vana Baskini Teatris välja lavastuse "Minu sõbratar Maksuamet". Koos estraaditükkidega on see Baskini 72. lavastus! Ja läheb täissaalidele nii Tartus kui ka Pärnus.

Ringi tuleb sel teatril palju reisida, sest kultuuriministeeriumi rahaline toetus Vana Baskini Teatrile on pigem mõnitamine ning pealegi pole teatril oma maja.

Juba veerand sajandit on möödas päevast, mil Baskin pärast poolteist kuud koomas lamamist teist korda sündis.

Neli ja pool aastat tagasi, päev pärast 75 aasta juubelit, pidukõnesid ja aukirju, visati Baskin Vanalinnastuudiost sõna otseses mõttes tänavale – teatrist, mille ta ise 1980. aastal asutas ja mis oli talle kui teine laps. Baskin sai järjekordse infarkti. Nüüd on ta matnud oma esimese abikaasa ja tütre. Maestro käib küll iga päev arsti juures, aga on tunduvalt optimistlikum kui mõni poole noorem eesti mees.

Kuidas tervis on?

Just tulin arsti juurest, käin iga päev nefroloogiakliinikus. Nähtavasti infarktide ja südameoperatsiooni tagajärjel ja ka koomasse langemise tõttu ütlesid neerud üles. Õnneks pikkamööda. Nüüd on opist möödas juba 25 aastat ja parem neer näitab halba pilti. Oleks noorem, võiks siirata uue. Aga minu vanuses ei võta operatsiooni enam keegi ette. Südame poole pealt on mõni päev parem, mõni päev jälle halvem. Aga eks aastaid ole ka turjal. Sellepärast võtsin ma ka oma viimase lavastuse juurde abiks Ivo Eensalu.

Kui proovitsükkel teatris on neli tundi, siis kaks tundi pean vastu. Aga ma käin iga päev koeraga jalutamas, suvel liigun muidugi rohkem. Pikki sõite autoga enam ette ei võta.

Olete kunagi kahetsenud, et asutasite Vana Baskini Teatri, mis ju omajagu aega ja närvikulu nõuab?

Ei, mitte kunagi. Enamik näitlejaid, kes töötasid pikki aastaid Vanalinnastuudios, on ka täna meil lepingutega tööl. Koos külalisnäitlejatega on meil erinevate lavastustega seotud 27 näitlejat. Meie tükkides teevad kaasa Helgi Sallo ja Ita Ever. Tõnu Aav tähistab oma juubelit 21. jaanuaril meie teatris tükiga "Viimane sigar". Nii et kultuuriministeeriumi eitav positsioon meie suhtes on täiesti arusaamatu.

Vana Baskini Teatri naeruväärne dotasioon

Võib-olla on see kohatu võrdlus, aga kui kelnerite töötasu on suhteliselt väike, sest tipp on nende palka justkui sisse kirjutatud, siis sama süsteem näikse toimivat ka Vana Baskini Teatriga, sest kultuuriministeeriumi dotatsioon on naeruväärne, samas kui teie teatri lavastused lähevad täissaalidele.

Keskmiselt käib meid aastas vaatamas 60 000 inimest. Küsimus on selles, kas erateatrit toetada või mitte. Seni on toetatud. Ja ilma me hakkama ei saa. Eriti nüüd, kui piletite käibemaks tõuseb viielt protsendilt kaheksateistkümnele. Seega pilet läheb kallimaks, mis omakorda toob teatrisse vähem rahvast.

Kui Tallinnas võib veel pileti hinnaks panna 210–215 krooni, siis maal rohkem kui 150 krooni on väga raske küsida.

Kuigi ka see dotatsioon, mis seni oleme saanud, on naeruväärne. Näiteks kui Von Krahli teater saab aastas 6 miljonit, siis meie vaid 860 000. See on kahe lavastuse eelarve. Sest kui sa kutsud teatrisse lavastaja, ei hakka ta alla 60 000 üldse rääkimagi. Aga kunstnik ja helilooja tahavad ka oma. Ning kostüümid lähevad iga päevaga kallimaks. Ma ei ütleks, et me oleme pankroti äärel, kuid meie rahakott on tõesti äärmiselt tagasihoidlik.

Äsja esietendus teie järjekordne lavastus "Minu sõbratar Maksuamet", mis taas on kuid ette välja müüdud. Olete ka arvestust pidanud, mitmes lavastus see teil juba on?

Kui arvestada estraadietendusi ja välismaal tehtud lavastusi, on see 72. lavastus.

Kuigi tänast päeva ei saa võrrelda paarikümne aasta taguse ajaga, sest siis olin ma lihtsalt noorem. Energiat ja jõudu oli rohkem. Päeval võisin teha proovi, õhtul mängida ning peale seda sõita veel süldipeole haltuurat tegema. Just kutsuti pensionäride jõulupeole esinema. Ütlesin ära, sest lihtsalt ei jaksa.

Kui tihti te mõtlete päevale 25 aastat tagasi, mil arstid teid lausa surmasuust välja tõid?

Kui ma 45 päeva pärast ärkasin, ei saanudki kohe aru, kas see on pidupäev või mitte, sest ma olin nii ähmane. Aga kaks kuud hiljem hakkasin juba lavastama.

Nii et kõige tähtsam on tervis ja et kodus oleks hea olla.

Kuivõrd on teid ja teie tervist räsinud sundüürniku staatus, millest te nüüd viimaks ometi lahti olete saanud?

Jah, kümme aastat ootasin järjekorras ja just hiljuti kolisime uude kodusse Loopealsel. Muidugi, kolm aastat elasin ma kesklinnas. Uus korter on aga Lasnamäe külje all. Ent korter on sümpaatne.

Pisaratest sündinud teater

Kas teie sündmusterohke ja pika elu üheks närusemaks päevaks võib lugeda seda, kui teid Vanalinnastuudiost sõna otseses mõttes tänavale visati?

See oli väga närune päev, pärast mida ma sain järjekordse infarkti. Ei teagi, kuidas ma pääsesin. Nähtavasti sellega, et nädal aega mõtlesin, mida nüüd teha, ja et Aarne Valmisega sündinud idee uus teater asutada teoks sai. Sest eriti oli mul kahju näitlejatest. Nad jäid ju tänavale. Eriti paradoksaalne oli see, et 17. juunil oli mul 75 aasta juubel. Minister pidas kõne ja anti aukiri ja mis kõik, aga järgmisel päeval teatas tollane direktor Indrek Saar, et me vallandame homsest päevast kogu näiteseltskonna ja et kolme-nelja kuu pärast võiksin ka mina astuma hakata.

Ja kui me siis trupiga tegime viimast grupipilti ja näitlejate silmis pisaraid nägin, mõtlesin, et nii ma seda asja ei jäta. Juulis lasti kõik lahti ja juba sügisel panime asjad käima. Nii see asi minema hakkas. Loomulikult oleme me mustlasteater, sõidame pidevalt ringi. Kuigi viimasel ajal tuntakse meie vastu rohkem huvi ka Tallinnas. Tihti käime Pärnus ja Tartus. Ainult Viljandi Ugala ei taha meile oma saali rentida. Kardetakse, et saal tuleb rahvast täis ja pärast seda enda lavastuste jaoks enam publikut ei jagu. Käime mängimas ka seal, kuhu teater kunagi varem pole sattunud, nagu näiteks nüüd lavastusega "Taaskord" olime Käina kultuurikeskuses.

Lootus oma maja saada pole teis veel kustunud?

Meil on Peeter Rebasega kirjutatud alla leping, et saame hakata mängima Sakala uues kultuurikeskuses 12–15 korda kuus. See on see maja, millest me võime rääkida. Mingit teist oma ei tule kõne allagi.

Esiteks ei ole ma enam võimeline võitlema võitlust, mis sai alguse Sauna tänavast ja mis lõppes Sakala kultuurikeskusega ning mis võttis mult pool elu. Kardan, et sellest ka infarktid ja haigused. Käia läbi bürokraatia kadalipp peaministrist kultuuriministrini ja jälle tagasi tähendas ikka meeletu närvikulu. Ja pärast tuli välja, et mille nimel. Rikkaks ei saanud, kuulsaks ei saanud.

Millest te täna siin elus kõige enam rõõmu tunnete?

Rõõmu... Kahjuks mu naine suri ära. Elasime koos 38 aastat. Meie tütar suri ära. Ja siis ma tundsin, et ei saa üksi elada. Et minu vanuses ei saa enam lihtsalt hakkama. Nii ma abiellusingi uuesti, kuigi naine on minust tunduvalt noorem. Ja see on tore, kui su kõrval on noor inimene. Kuigi sellel teemal on palju anekdoote. Mul on koer, viies hundikoer juba, keda ma väga hoian. Nii hea on teada, et koju minnes ootab sind ees sõber. Rõõmu teeb, et teater mingil moel eksisteerib ja töötab.

Aga eks näitleja ole üldse emotsionaalne ning tema elus on pidevalt tõusud ja mõõnad. Me oleme ka väga tujukad inimesed. Üks väike, pisike asi, kriitiline sõna või artikkel, aga ka mahavaikimine võivad meele väga tusaseks teha. Kuigi viimasel ajal märkan, et mulle on väga paks nahk peale kasvanud.

Talismaniks vene kiriku õpetaja kingitud rist

Missugused on teie suhted poja Romaniga? Kui tihti te temaga kohtute?

Eks ma omal ajal süüdistasin iseennast, et andsin Vanalinnastuudio talle juhtida. Siis tekkisid ka mõned konfliktsituatsioonid. Tema elab oma elu ja mina oma ja kui palju me ikka kokku saame. Kui aga saame, siis ajame juttu. Roman on äkiline nagu minagi. Samas – väga kiiresti läheb see ägedus meil mööda.

Kui palju te juba eaka inimesena ja teatri kõrval jõuate veel ühiskondlikus elus kaasa lüüa ja rääkida? Näiteks just avati juudi muuseum.

Kahjuks ma ei jõudnud avamisele. Kuigi tean, et seal on väga palju eksponeeritud fotosid minu vanematest, Romanist ja ka minust. Minu nooruspäevadest. Muuseumi direktor on leidnud isegi selliseid fotosid, kus ma 1938. aastal mängin koos isaga juudi rahvateatris.

Aga tuleb tunnistada, et ega ma juudi kogukonnaga väga palju ei kontakteeru. Pole nagu põhjust. Võib-olla olen ma paha juut, sest lapsena käisin koos isaga tihti sünagoogis. Kuigi isa ei käskinud mul kunagi palvetada ja palveid pähe õppida.

Pärast minu rasket haigust käis mul palatis vene kiriku õpetaja ja nüüd kannan ma tema kingitud ja mulle kaela riputatud risti. Nii et kui minu käest küsida, millise usu esindaja ma olen, siis tuleb tunnistada, et käin vahetevahel eesti kirikus ja vene kirikus, aga sünagoogis mitte. Võib-olla on see patt. See on muidugi väga hea, et Tallinna sünagoog ehitati ja kindlast ma sinna ka lähen.

Mida uuelt aastalt ootate?

Mis puutub teatrisse, siis tahaks ikkagi teada saada, kas tuleb meile miski toetus või mitte. Kogu aeg tulevad vastused, et me veel arutame, me veel ei tea, me veel mõtleme. Et see jura lõpeks. Et teaks, kuidas edasi töötada. Samas perspektiivi teater sulgeda meil ka pole. Ja kui ka mina ühel heal päeval sinna teise maailma lähen, tehakse tööd ikka edasi. Ega siis asendamatuid inimesi pole.

Aga ma vaatan uuele aastale silma siiski optimistlikult. Ma ei pelga majanduskriisi ja ega mul ole ka kuskil miljoneid, mille pärast karta ja väriseda. Selleks, et ära elada, et süüa-juua ja korteri eest tasuda, peaks raha jätkuma. Ent kõige tähtsam on ikkagi tervis.

Kuuldavasti ilmub teist peagi juba kolmas raamat?

See tuleb intervjuuvormis. Käsikiri on peaaegu valmis, intervjueerija on Piret Tali. Kui esimeses raamatus "Raudeesriide taga" oli rohkem juttu noorusest kuni Vanalinnastuudioni, siis see raamat keskendub rohkem praegusele perioodile.

Pealkiri on ka juba olemas?

Peas on olemas, aga ma ei tahaks seda veel välja öelda.

Kus ja kuidas vana aastat ära saadate?

Pole veel plaane teinud, aga et meil on uus korter, siis oleme ehk kodus. Ega tervis lubagi väga palju möllata. Šampanjat ma ei joo, veini ei joo, valget viina ka mitte. Kui, siis võtan väikse konjaki, 50 grammi.

Rääkige üks hea anekdoot!

Just aastalõpu eel küsitakse ameeriklaselt, prantslaselt ja venelaselt, mis on õnn. Ameeriklane vastab, et õnn on see, kui sa istud oma rantšo rõdul, sigar suus, viskiklaas jääga käes, ning vaatad kaugusesse, kus särab tuledes reisvalmis luksusjaht. Et see on õnn. Mille peale prantslane kostab: jama, see pole miski õnn. Õnn on see, kui su ühe põlve peal istub ilus noor naine ja teise põlve peal veel ilusam noor naine ja kolmas ootab kodus. Vot see on õnn. Selle peale ütleb venelane, et see on kõik jama, mida te räägite. Õnn on see, kui sa tuled oma luksusvillast välja, hüppad basseini ja näed korraga, et maja ette sõidab kolm politseimasinat ja K-komando. Politsei küsib, kas see on Metsa tänav 12 ja sa vastad et ei, see on Metsa tänav 8. Vot see on õnn.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee