TIINA LEMMIKUD: Eesti üks tuntumaid loomaarste Tiina Toomet kasvatab mõistagi ka oma kodus loomi – kass Maksimi ja koer Paulat. Nende ees tunneb kibekiire töögraafikuga perenaine süümepiinu, sest aega lemmikutele võiks jätkuda rohkem. Foto: Kalev Lilleorg
Inimesed
20. detsember 2008, 00:00

Loomaarsti lood said raamatuks

Albert Schweitzeri "Aukartus elu ees" oli üks Eesti tuntuima loomaarsti Tiina Toometi lapsepõlve lemmikraamatutest.

Nüüd on Tiina enda lood raamatuks põiminud Marii Karell, kes on ka ise suur loomasõber. Aukartusest elu ees kõneleb ka iga selles raamatus südame ja soojusega kirja pandud peatükk.

Tiina lapsepõlve lemmikloomaraamat oli aga "Zoopargi kasvandikud". Raamat on tal siiamaani alles: "See on Moskva loomaaiast – kuidas seal emata loomalapsi üles kasvatati ja muud. Unistasin, et minu tulevik saab ka selline olema."

Tiina nõustub, et igal lapsel võiks taoline südamlik raamat riiulis olla. "Ainult et osa loomaraamatutega on see häda, et nad on hirmus kurvad," tõdeb ta samas. Näiteks nukratoonilist Jack Londoni "Valgekihva" pole ta just sellepärast sihilikult lugenud, et end hingehaavadest säästa.

Ka Tiina raamatust leiab nukraid lugusid. Näiteks koerast, kes tema silme all katku suri – mõjusaim ajend, miks Tiina otsustas just sellise elukutsevaliku kasuks. Aga nutulugudest rohkem on pajatusi, mis kirja pandud nii muhedalt, et paratamatult meenuvad Gerald Durrelli lustakad seiklused. Näiteks teie, kes te peate tüütuks koerale isegi tavalise pudrukördi keetmist – tahaks näha teie nägusid, kui loete Tiina ema Inna retsepte puudel Belinda toitmiseks: munahüüve, hakklihahautis...

Tiina sõnul mõtles ta raamatut ette valmistades kõigile, kes armastavad loomi, sõltumata vanusest: "Keerulistest veterinaarsetest terminitest ja operatsioonide kirjeldamisest olen lugejat säästnud."

Lisaks Tiina loomaarstiks saamise loole on raamatus kirjeldatud põnevaid juhtumeid, millest lemmikloomaomanikud saavad mõndagi kõrva taha panna: "Raamat ei ole otseselt populaarteaduslik, aga midagi, mis aitaks inimesel mõnes asjas paremini orienteeruda, sealt leiab küll."

Näiteks autor Marii Karell, kes kasvatab kutsikana parklast leitud süsimusta koera Sebiastiani ning punasekarvalist kiisut Ludvigut, oli väga üllatunud, kui Tiinalt kuulis, et ka koeral võivad hambad valutada ja seepärast võiks lemmiku kihvapuhastus kohustuslik olla.

Suurema osa tööst ehk jutustas autorile kirjapanekuks lugusid, tegi Tiina sõnul ära hoopis tema ema. "Olen rahul, et mu ema rääkis ära need lood, millest olen alati tahtnud, et need saaksid kirja – perelood, mida ema on kogu aeg rääkinud," tähendab raamat Tiina jaoks ka perekonnaloo jäädvustamist. Raamatuostja teeb muide ka head – igalt müüdud raamatult läheb kümme krooni Eesti Koeraomanike Seltsi kontole, mis on loodud hättasattunud loomade aitamiseks.