Saund

Tartu koolipoisid teevad tumedat bändi 

Silja Paavle, 20. detsember 2008 00:00
"Pole vist eriti mõistlik, kui pime muusik laval ringi hüppab," itsitavad poisid, kes juba üle aasta mängivad bändis Tume. Nende singel "Tünnilaul" paneb kuulajad küll hüppama. Või vähemalt jala iseenesest tatsuma.

Ja nagu sellest veel vähe oleks – kes korra "Tünnilaulu" on kuulnud, ümiseb seda endamisi mitu päeva järjest. Ka hiljaaegu Tartu Genialistide klubis antud kontserdil oli just tünni saamise lugu see, mida rahvas teistki korda järjest kuulata nõudis.

Mõni kontsert võib ka pekki minna

"Et me ei saa laval ringi hüpata, peame rahvast võitma muuga – näiteks laulude ja pillimänguga," võtavad kuulsust koguva elektropopgrupi Tume poisid Aleksei Brjantsev (21) ja Gerth Jaanimäe (19) rahva vaimustust rahulikult. Nimelt kuulub nende repertuaari lisaks tuntud lugude kaveritele ka ohtralt omalugusid, millele on poisid ise kirjutanud nii sõnad kui ka muusika.

Bändil on ka kolmas liige – Jürgen Dengo (17) –, kes Eesti esimese pimeda inimesena suundus sel sügisel aastaks vahetusõpilaseks Ungarisse.

Pimedad poisid ja bändi nimeks Tume? "Just. See tähendab, et meie jaoks on kõik tume. Ja me armastame olemuselt tumedaid asju," muheleb Gerth. "Eriti musta huumorit ja tumedat sorti laulutekste," täiendab teda Aleksei.

Kokku said poisid Tartu Emajõe koolis õppides. Bändi tekkele rääkisid ühtviisi kaasa nii kooli uute pillide muretsemine kui ka see, et möödunud aastal hakkasid poisid üksteisel külas käima ja üheskoos džämmima, nagu räägib Aleksei.

Ning kui bändi ainus kitarrimees Gerth jõudis selle pilli mänguni alles viis aastat tagasi, siis Aleksei ja Jürgen on käinud muusikakoolis. Aleksei lõpetas seal löökpilli eriala, õppides kõrvale ka süntesaatorimängu, ning Jürgen on õppinud akordionit ja flööti. Bändis Tume seisavad nii Aleksei kui ka Jürgen süntesaatori taga.

"Meil on jah selline huvitav kooslus, et kui tavaliselt on ansamblis kaks kitarri ja üks süntesaator, siis meil vastupidi," märgib Aleksei.

Muusikategemist võtavad pimedad poisid aga oma elu loomuliku osana. Kui nägemise puudumine seab osale tegevustele piirangud, siis muusika silmi ei nõua – komponeeritud viisid ei saa kirja mitte peenesse noodikirja, vaid need talletuvad sõrmemällu.

Ainus, millest neil on üksmeelselt kahju, on see, et nad pole saanud häälekoolitust. "Seepärast võib mõni üritus pekki ka minna, sest minu hääleaparaati on ka astma mõjutanud ja kui ilm on kehvavõitu, kipub hääl aia taha minema," selgitab Aleksei.

Pigem muusikud kui vaegnägijad

Samas leiab nende lauludest – nagu ka "Tünnilaulust" – pisut mõnusa musta huumoriga ühiskonnakriitilist sõnumit ja ilmselt see argipäevast väsinud kontserdikülastajaid võlubki.

Juba ka mõnes raadiojaamas kõlanud "Tünnilaulu" promosingel valmis aga tänu sellele, et Aleksei alias Darkside ja Jürgen alias Ice on olnud juba pikka aega tegevad veebis leviva Noorteraadio juures.

Noorteraadio projektijuht Ülari Toots kohtus poistega juhuslikult ja teda võlus, kuidas pimedad poisid muusikat lõid ja oma bändiga esinesid. "Kuna olen ise väikest kasvu ja teistest nõksa erinev, leidsin poiste optimismist ja powerist jõudu," meenutas Toots, kes pärast seda on soovitanud ansamblit Tume igale poole esinema.

"Maailmas on palju põnevat ja huvitavat, mis siis, et oled teistest erinev. Ja just see ongi põhiline, mida Tumeda kontsertidel publik võiks peale hea muusika ja show tajuda," pakub Toots.

Poisid ise aga soovivad, et laval nähtaks neid pigem muusikute kui vaegnägijatena. "Just, see, et me pimedad oleme, ei tähenda, et me muusikat teha ei oska," rõhutab Gerth.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee