Ita Ever: "Nördimapanev ja inetu lugu!" (40)

Vargad viisid seifist Liina Reimani sõrmuse, mille pärandas Ita Everile kui parimale draamanäitlejatarile Aino Talvi, ja Kaie Mihkelsoni valduses olevad

Lisl Lindau kõrvarõngad.

Seifist võeti ka paarkümmend tuhat krooni palgaraha, mida hoiti seal näiteks juhuks, kui keegi avanssi soovib, ja fotoaparaadid.

Ever on sõrmuse leidmise suhtes üsna skeptiline. Ta arvab, et oleks pidanud kohe pärast vargust alarmi lööma – siis olnuks tõenäolisem, et asjad ka leitakse. Paraku ei pidanud politsei vajalikuks avalikkust reliikviate kadumisest teavitada ega nende fotosid laiali saata.

Kandis erilistel puhkudel

"Sõrmus oli ju reliikvia, mis läks ühelt näitlejalt teisele. Minu valduses oli ta 1984. aastast, kui Aino Talvi selle mulle 1984. Draamateatri laval üle andis. Ja nüüd on sõrmus kadunud," on Ever nördinud.

Sõrmust kandis ta vaid väga erilistel puhkudel. Viimati seitse aastat tagasi, oma 70. sünnipäeval.

"Panin ta ju vaid siis sõrme, kui oli mõni oluline sündmus – kas teatri juubel, minu enda juubel –, muul ajal ma seda ei kandnudki. Kartsin seda kodus hoida. Lootsin, et teatri seif on kindel koht. Ma arvan, et sellised reliikviad oleks vahetult enne remonti pidanud panga seifi viima, sest ma ei tea, kui kindel see meie maja seif ikkagi oli, võtmega käis ta lahti. Halb mõelda, kus see sõrmus tänaseks olla võibki, nördimapanev ja inetu lugu," pahandab Ever. "Loomulikult ei tea vargad selle sõrmuse ajalugu! Ja ega sel rahaliselt väga suurt väärtust pole, hõbedast ja briljant keskel. Ühtegi eriliselt äratuntavat detaili pole. Ka graveeringut mitte."

Kas nüüd on kaunis traditsioon lõppenud, kui sõrmus jääbki leidmata?

"Kahjuks jah," tõdeb Ever. "Seda, et ma mõnd enda sõrmust hakkaks edasi pärandama, ma ei tee."

Ta on varem öelnud, et teab juba, kellele armsa ehte omakorda pärandaks, kuid näitlejanna nime, kes legendaarse reliikvia kandmist vääriks, pole avaldanud. Kui sõrmust ei leita, jääbki see saladuseks.

Seif oli kammersaalis

Vargus pidi tõenäoliselt toimuma 31. oktoobri õhtul või ööl vastu 1. novembrit. "Vargus pandi toime teatri kammersaalis, kus remondi ajal ajutiselt töötas teatri raamatupidamine ning asus ka seif," ütleb Draamateatri kommunikatsioonijuht Tanel Tomson. "Viimane teatri töötaja lahkus majast õhtul kell seitse ning seejärel läks teatri kasutuses olnud nii-öelda publikupool valve alla. Ehitaja jätkas omal poolel toimetamist umbes südaööni ning lahkudes pani oma majapoole valve alla."

Renoveerimine oli tema sõnul jõudnud nii kaugele, et ehitajad tegutsesid teatri administratsiooniüksuses kolmandal korrusel. Senine vahesein oli ehituse käigus eemaldatud ja nii tekkis käik, kustkaudu pääses nn ehitaja poolelt publikupoolde. Tõenäoliselt tuli sealtkaudu ka varas.

"Kammersaali lahti murtud ukse ja segi pööratud toa avastas laupäeval, 1. novembril umbes kell üks päeval teatrimajja tulnud etenduse juht. Politsei tegutses meie hinnangul operatiivselt. Tuvastati mitu varga poolt jäetud jälge," nendib Tomson ja lisab, et kahjuks pole süüdlast leitud ega ka legendaarseid ehteid kätte saadud.

Kahtlusalust pole

Draamateatri juht Rein Oja arvab, et vaevalt varas teab ehete tegelikku emotsionaalselt väärtust. "Nende materiaalne väärtus on selle kõrval tühine, ei küüni isegi kindlustuse omavastutusest kõrgemale. Seega on mul sõnum vargale: anna teatrireliikviad tagasi!" kutsub teatrijuht üles. "Suurt raha sa nende eest ei saa, teatrirahvale on aga nende väärtus hindamatu!"

"Kahjuks pole uurimistoimingud selles asjas praeguse seisuga tulemusi andnud," märgib Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Maria-Elisa Rannajõe, kelle sõnul kahtlustatavaks kedagi tunnistatud ei ole.

"Uurimine siiski käib ja loodame, et see annab ka tulemuse. Kriminaalmenetlust selles asjas alustati 1. novembril karistusseadustiku paragrahvi alusel, mis käsitleb vargust," lisab ta.