Eestlased välismaal ehk Kuidas meie mehed läänes (luure)tööl käisid (1)

Vähestel väljavalitutel eestlastel õnnestus nõukogude ajal end murda välismaale NSV Liidu esindusse tööle. Külma sõja ajal välismaal töötamine on tänaseni kaetud tiheda udulooriga ning pole teada, kas ja millist tööd seal esmajärjekorras tehti.

See on müüt ja selge liialdus, et kõik nõukogude ajal välismaal käinud või töötanud kodanikud tegid koostööd hirmsa ja uudishimuliku KGBga. Aga ükski müüt ei sünni tühjale kohale – sajad raamatud, arvamused, ülehüppamised ja vahelejäämised toidavad müüti välismaal töötamisest kui salapärasest ning ülesanneterohkest missioonist. Piisab mõnest skandaalsest juhtumist, et lai ja kahtlustav üldistus levib kõikide peade kohale.

Alljärgnev ei pretendeeri kaugeltki lõplikule nimekirjale nõukogude ajal välismaal töötanud inimestest, rääkimata neist, kes andsid infot ka kurikuulsale kolmetähelisele organisatsioonile. Loetelus on inimesi, kes seotud suurte spionaažiskandaalidega, -kahtlustustega või lihtsalt kodumaal hiljem saanud tuntud tegijaks.

Raivo Ojasaar – TASSi korrespondendi kadumine

Kõige kuulsam ja skandaalsem on kahtlemata Raivo Ojasaare lugu. 1981. aastal TASSi korrespondendina Helsingis tööd alustanud ETV ekssaatejuht kadus 1986. aastal. Ta ilmus uuesti välja alles 1990. aastal USAs, aga siis juba Markus Larssonina ja vältides absoluutselt mineviku kommenteerimist. Ta on 20 aasta jooksul andnud vaid ühe intervjuu ja sellegi kolleegile ETVst Mati Talvikule. Ametlikult pole loomulikult ühtegi märget, et ta oleks paralleelselt TASSiga teenindanud veel teisi (sala)organisatsioone, aga töö välismaal, ootamatu põgenemine ja uue identiteedi varjus Ameerika Hääles tegutsemine annab aluse tõsisteks spekulatsioonideks. Pärast tema kadumist eestlasi mitu aastat Soome tööle ei usaldatud.teised soome-poisid – Enn Anupõld

Peale Ojasaare on Soomes töötanud veel väga palju eestlasi. Kaks korda – 1972.–1974. ja 1986.–1990. aastani – oli Helsingis Kesktelevisiooni ning Moskva Raadio Helsingi esindaja Enn Anupõld. Kahe lähetuse vahel oli ta kodumaal Eesti NSV Teleraadiokomitee asejuht. 1990. aastal Soomest naastes maandus ta Eesti Raadio välissaadete peatoimetaja kohale. On kirjutanud mitu raamatut Eesti ja Soome suhetest külma sõja aastatel.

Peale Ojasaare ja Anupõllu olid Soomes Ants Lang (Rein Langi isa), Kaljo Krell (kunagine uudisteagentuuri ETA peadirektor), Erich Kiisa (Ain Seppiku äi), Enn Kreem (Jaagup Kreemi isa) ja Arkadi Prisjažnõi.

APNi Helsingi korrespondent oli Vladimir Iljaševits, kes kirjastanud mitu Eesti-kriitilist raamatut.

Nende kohta pole ajakirjanduses ühtegi rida konkreetset KGB-süüdistust, kuid Ojasaare loo ja paljude teiste juhtumite valguses paratamatult kuluaarivestlustes küsitakse ka nende kohta: kelle heaks nad veel töötasid?

NSV Liidu Soome saatkonna konsulaarosakonnas töötas Rein Kivi (oli üks esimesi Ojasaare korteris, kui ta kadumine oli avastatud), Maido Põder (Kivi oli ta järeltulija), Johannes Juhanson (Estline´i kunagine juht) ja teadusnõunik Aleksander Neiman (sattus Soomes ordeniskandaali, sest nii kõrgele saatkonnatöötaja polnud varem ordenit kunagi antud).

Liidu Helsingi saatkonnas töötas ka Mihhail Murnikov, keda kadestati kesklinna luksuskorteri pärast. Õhtulehe teada on ta töötanud ka NSV Liidu Kanada saatkonnas, sest sealt naastes tuli Kanada ajakirjandus tema kodupostkasti. Hiljem oli EKP osakonnajuhataja.

Vello Pohla – Rootsi aeg tõi süüdistused

Enn Anupõllu klassivend töötas 1970ndatel kolm aastat Rootsis NSV Liidu saatkonna kultuuriatašeena. Kui Pohla oli veel aktiivselt Eesti ühiskonnaelus tegev, püüti talle külge kleepida KGB-silti, kuid süüdistusteks need jäidki. Pohla oli Eestis üks kunagise Roheliste erakonna loojaid.

Tiit Made – mind KGB-teema ei koti!

Endise poliitiku, telemehe ja ooperigurmaani Made kohta on Eesti Ekspressis öeldud legendaarne lause: "Tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga Tiit Made."

Made kaebas Ekspressi kohtusse, kus selgus, et leht toetus 1989. aastal Svenska Dagbladetis ilmunud artiklile ja Charlie Nordblomi raamatule "Industriespionage".

2004. aastal ütles Made SL Õhtulehele: "Kõik, kes kunagi olid mingil positsioonil, pidid ju luureorganitele andma aru. Organisatsiooni juhtidelt on alati infot tahetud."

Madele pole KGB-teema kunagi meeldinud.

"Ma töötasin välismaal, NSV Liidu saatkonnas Rootsis. KGB kontrollita ei pääsenud sinna keegi. Mind oli lihtne ette võtta, sest töötasin välismaal. Aga moodsas keeles: mind see teema ei koti. Olin konsulaarosakonna töötaja ja väljastasin viisasid. Muide, kas te sellest teemast väsinud juba pole? Ja lugesin Eesti emigrantide ajalehti ja tegin sellest ülevaateid."

Andres Aarma – saadeti Rootsist välja

Araabia keelt õppinud, töötas 1980ndate alguses Liidu saatkonnas Stockholmis. Ta diplomaadikarjäär lõppes suure pauguga, kui Rootsi lehed olid näidanud tema salakohtumisi. Pärast teda läks Rootsi Urmas Orek.

Aldis Berzinš – KGB-kahtlus tegi Lennart Meri vaenlaseks

Eesti sugemetega Läti diplomaat, kes abielus Marite Kallasma õega. Töötas 1980ndatel NSV Liidu kaubandusesindajana Peruus. Kui Läti president Guntis Ulmanis 1990ndate alguses soovis Berzinši Eestisse suursaadikuks saata, keeldus Lennart Meri ta saadikuvolitustele alla kirjutamast.

Väidetavalt sellepärast, et töö Peruus sisaldas ka tegutsemist Nõukogude luureorganisatsiooni kasuks. Vastukäiguna keeldus Ulmanis 1993.–1999. aastani riigivisiidist Eestisse.

Enn Liimets – tööots Krakowis

1980ndatel töötas NSV Liidu Krakowi konsulaadis. Hiljem oli Eesti vabariigi asevälisminister.

Maadlusaktivist Liimetsa kohta pole ajakirjanduses süüdistusi liikunud, ta ise on usaldusväärsetes vestlustes rääkinud Lennart Meri küsitavast finantsdistsipliinist Eesti Helsingi saatkonnas.

Voldemar P. Veber – saadeti Kanadast välja

Nagu ka Made, on aastaid NSV Liidu Stockholmi ja Ottawa saatkonnas töötanud Voldemar P. Veber vaidlustanud spionaažisüüdistused. 2,5 aastat kestnud Eesti Ekspressi ja Veberi vaidluse võitis nädalaleht.

1977. aastast Ottawas Nõukogude saatkonna konsulaarosakonna teise sekretärina töötanud Veber püüdis kolleegiga värvata kuningliku ratsapolitsei töötajat (muide ENSVs oli Veber üks ratsaspordiföderatsiooni juhte). Ettevõtmine kukkus läbi ja juba samal aastal lahkus Veber Kanadast ning kuulutati pesrona non grataks.

Ralf Mikenberg – saadeti Inglismaalt välja

Töötas 1971. aastast NSV Liidu Londoni saatkonnas. Samal ajal saadeti spionaažisüüdistusega Inglismaalt välja 105 Nõukogude passiga diplomaati. Väidetavalt aitas 1975. aastal KGB Mikenbergil Londonist lahkuda, sest Inglise luurel olid telefonilindistused, milles eestlane lõi sidemeid inimestega, kelle kaudu oleks võimalik osta brittide sõjasaladusi. Veel kümmekond aastat tagasi õpetas Mikenberg Eesti erakõrgkoolides rahvusvahelist õigust.

Ivo Soidra – mees Londonist

Ivo Soidra töötas 1970ndatel Liidu saatkonnas Londonis ja lahkus sealt enne suurt skandaali. Ta tegevuse kohta pole netis mingit märki, otsingumootor annab ta nime peale vaid raamatu "John Barron. KGB: The Secret Work of Soviet Secret Agents". Sealt aga ei hargne ühtegi viidet Soidrale. Ta on kirjutanud raamatuid ka koostöös Tiit Madega.

Viktor Rajevski – Aafrika spetsialist

Nõukogude ajal väisas kaubandus-esindajana tihti Ida-Afrika riike, praegu Uganda presidendi majandusnõunik.

Rajevski oli Bruno Sauli ajal Ministrite Nõukogu aseesimees ja teraviljasaaduste minister, Indrek Toome ajal kadus ENSV võimueliidist. Väidetavalt omab nii Eesti kui ka Vene passi, tema ja organite koostöö kohta spekulatsioone pole.