«Pärast viimast esinemist vahetult enne jõule jään kohe järgmisel päeval haigeks.» - Raivo Tafenau räägib, mis juhtub pärast seda, kui tööpinge langeb Foto: Teet Malsroos
Inimesed
3. detsember 2008, 00:00

Raivo Tafenau: saksofoni võtsin kätte 17aastaselt (2)

Äsja 45. sünnipäeva pidanud Raivo Tafenau on Eesti tegusamaid džässmuusikuid, kes on õppinud küll akordionimängu, kuid laiema tuntuse saavutanud hoopis saksofoni mängides. Saksi võttis ta seejuures esimest korda kätte alles 17aastaselt.

Viimasel ajal viivad tema ansamblite turneed üha kaugemale kodust ja ka koosseisud muutuvad üha rahvusvahelisemaks. Tafenau kuulsaimas ja laiemalt laineid löönud projektis osaleb brasiilia laulja-kitarrist Sergio Bastos, kellega ta on salvestanud ka kaks heliplaati – "Ice on Ipanema" ja "Contrasting Colours".

Kas saksofon oli teie esimene pill?

Ei, lapsena alustasin Pärnu lastemuusikakoolis akordioniga, hiljem lõpetasin sel alal ka Otsa-kooli. Olen ennast siiamaani vormis hoidnud ja kolm plaatigi salvestanud. Aga saksofon tuli puhtalt juhuse läbi, kui ma pärast lastemuusikakooli lõpetamist 1979 otsustasin, et jään Pärnusse, 2. keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi, kuigi oli ka võimalus kohe edasi minna Otsa-kooli. Seal tegutses haruldane matemaatikaõpetaja Roland Tammeorg, kes vedas ka koolis puhkpilliorkestrit. Mängisin seal kaks aastat suurt trummi, kuna leiti, et mul olla väga hea rütmitaju. Kui olin 11. klassis, jäi üks saks vabaks ja Roland ütles mulle, et võta pill, siin on õpik, proov on järgmine nädal. Vaatasin, et miks ka mitte ja nii ta läks.

Kas see oligi teie esimene kokkupuude puhkpilliga?

Jah. Tavaliselt hakatakse saksi mängima klarneti lisainstrumendina, aga mul on jäänud see pill täiesti vahele. Uskumatu küll, aga ma ei saa sealt isegi häält kätte. Saksimängijal on väga tähtis kurgu ja suu asend, sellest tuleb tegelikult sinu toon. Klarneti puhul on asjad ilmselt teistmoodi, sest ma ainult susisen sellega.

Ja saitegi nädalaga saksi selgeks?

Praeguseks olen mänginud seda pilli pea 30 aastat ja tegelikult pole veel midagi selge (ohkab). Kogu aeg käib üks otsimine, aga mingid elementaarsed võtted on õnneks olemas.

Arvan, et ükskõik mis pillilt saksile üle minna on palju lihtsam, kui hakata seda nullist õppima. Olen seda meelt, et muusikakoolis peaks kõigi puhkpillide puhul olema klaver lisainstrumendina poolkohustuslikus vormis. See lööb su muusikalise mõtte visuaalseks, sa tunnetad muusikat teistmoodi. Mul on seniajani klaveriklahvid silme ees, kui improviseerin.

Saksi elementaarne osa, mis puudutab võtteid ja kogu seda teoreetilist baasi, tuli suhteliselt ruttu. Sõrmed mul jooksid, sest mõlemad käed olid akordioni juures töös. Harjutan seniajani väga palju ja teen isegi takkajärele neid asju, mis omal ajal tegemata jäid. Iseõppimise hea külg on see, et on lihtsam saavutada isikupära ja jääda selle juurde, halb see, et elementaarsed asjad võivad jääda selgeks tegemata. Inimene on olemuselt laisk ja jätab teadlikult midagi tegemata.

Kas kohe kätte jõudev aastalõpp on teilegi kõige töisem aeg?

Tavaliselt küll, aga tänavu olid mul kõige toimekamad august ja oktoober. Mõlemal kuul oli üks vaba päev. Esinesime Torontos, Minskis, Londonis, Madridis, Walesis, lõpuks otsa veel pea kahenädalane Venemaa-tuur. 5. novembril laekusin koju, praegu on väike hingetõmbeaeg.

Detsember on alati tihe olnud, eelmisel aastal vist 22 esinemist. Mul on sageli nii, et pärast viimast esinemist vahetult enne jõule jään kohe järgmisel päeval haigeks. Organism justkui laseb ennast lõdvaks, et nüüd homme mul midagi ei ole. Ilmselt on koormus veidi liiga suur. Lisaks võib siis juhtuda, et muusika ei paku enam rõõmu, saabub muusikule väga ohtlik nähtus – rutiin. Arvan, et 10–15 kontserti kuus, nagu tavaliselt, on džässmuusikule täiesti normaalne.

Kas tähistasite sünnipäeva ka suuremalt?

Ei, 45 pole veel eriline sünnipäev. Lähemad sõbrad olid külas. Pealegi, kui veedan nii palju aega publiku ees, siis on energeetiliselt väga raske olla kogu aeg lõbus ja rõõmus. See lihtsalt pole inimese loomuses. Õnneks on mul väga tore abikaasa, kes saab sellest aru. Kõige parem puhkus minu jaoks on see, kui kaminas tuli põleb, laual on hea vein ja külla tuleb mõnus väike seltskond.