Ent 1944. aasta aprillis polnud selle hoone kohal muud kui tohutu kivilasu ja hirmus laibahais. Tallinna pommitamisel kukkus üks pomm elamusse, mille kohal asubki praegu Kirjanike Maja.
Kirjanike Majas algusest peale elav ja seetõttu ennast aborigeeniks nimetav literaat Aksel Tamm on kuulnud aga, et sama koha peal asus kunagi firma Lus-cheri ja Mathieseni viinapood ning vundamendiauku kaevates olevat mõni pudel head Chablis’ veini päevavalgele tulnud.
Nüüd, 45 aastat hiljem, on tegelikult Moskva kirjandusfondi rahaga ehitatud Kirjanike Maja nimi pigem mõtteline. 36korterilisse elamusse on kirjanike liidu liikmeid jäänud näputäis: Ellen Niit, Aino Pervik, Jelena Skulskaja, Enn Vetemaa, Piret Raud, Mihkel Mutt...
"Aborigeenidest, kes siin algusest peale elanud, on alles Ellen Niit, Robi Vaidlo lesk, Ants Saare lesk ja Mari Tarand, tollal Viiding," täpsustab Aksel Tamm. See maja Kirjanike Majana on tegelikult juba surnud, leiab Tamm.
Aga koidikud on siin vaiksed
Vetemaa sõnul on paljud korterid ära ostnud uusrikkad. "Enamik neist ei ole talumatud," muigab Vetemaa. Ja Tamm lisab naerdes: "Kes jäänud, on piisavalt kurdid ja pimedad, et midagi tähele panna. Seega nad ei pane tähele ka uustulnukaid."
Praegu õhkub majast midagi Tšehhovi "Kirsiaia" sarnast, mõtiskleb Vetemaa, kelle viienda korruse aknast avaneb suurepärane vaade Niguliste kirikule ja Vilde ausambale. "Vahel ma kuulen mingeid helinaid. Nagu oleks need Jaan Krossi sammud, mis trepil kostavad või kas mitte Piret Saluri kuskil ei naera. Mitte et kummitaks, aga natuke nostalgiline see elamine siin on," nendib Vetemaa.
Juba aasta enne kirjanike uude majja kolimist 1962. aastal oli selge, kes nendest nn kõigi mugavustega elamise on ära teeninud, kes aga peab edasi näppu imema, kui ta just omas majas ei elanud. Oli ka neid, kes uuest kodust Pegasuse kohvikuga samasse majja ei unistanudki. "Erinevalt Rein Salurist, kes tahtis väga sinna elama minna, mina sinna ei ihalenud," tunnistab Teet Kallas. Sõprade ja kolleegidega ühe katuse all elades olnuks ta tol ajal kindlasti tülikas naaber. "Mingi distants on parem. On siis neid intellektuaalide tülisid kommunaalasjus vaja, aga neid oli seal küllalt," teab Kallas.
"Tahtsin sellesse majja väga korterit," tunnistab Vetemaa, kes kolis Harju tänavale kümmekond aastat pärast maja valmimist – Uno Lahe korterisse, kes pärast lahutust selle maja tolmu jalgadelt oli pühkinud. "Ees elasid Aksel Tamm ja Eno Raud. Me ju kõik tundsime üksteist ning käisime nii klubis kui ka mujal koos," meenutab Vetemaa.
"Et ma olin tol ajal luulekonsultant, oli ka töökoht samas majas. Pealegi mulle meeldib kesklinn. Mäletan, ka Kross rääkis, et talle meeldib varahommikune pühapäev, kui ta üksinda Raekoja platsile jalutama läheb. Päike tõuseb vanade müüride vahelt ja kuskil löövad kellad.
Ainult restorane on ümbruskonnas liiga palju. Reede öösel kell kolm, kui Hollywoodi klubist Briti poissmehed välja lüüakse, on unerahu rikutud. Aga muidu on siin koidikud vaiksed," muigab Vetemaa.
"Kortereid jagas tollane kirjanike liidu sekretär Paul Kuusberg," mäletab Tamm. "Kuigi naeruväärne on ühe ala inimesed, eriti veel individuaalsust ihkavad kirjanikud, panna elama ühte kanakuuti, oli tol ajal mugavustega korter ikka väga suur asi," tunnistab Tamm. Tema oli sel ajal kirjanike liidus organisatsiooniline sekretär. "Eks ma seal sekeldasin ja ilmselt siis leiti, et anname poisile kah korteri." Majja kolis Tamm aga juba Eesti Riikliku Kirjastuse asepeatoimetajana. "Minu suureks rõõmuks ei tekkinud seda tunnet, et tõusen üles ühiselamus, kuigi algul seda kartsin," möönab Tamm.
"Olin 12aastane, kui koos vanemate ja õega Harju tänavale kolisin," meenutab Jelena Skulskaja. "Meie 68ruutmeetrine korter tundus nii suurena. Siin nägin esimest korda vannituba. Ema käis kaks-kolm-neli korda vannis, kuni sai lõputust pesemisest lõpuks külge miski nahahaiguse," meenutab Skulskaja muiates mugavusrõõme.
Tamm mäletab, et peagi pärast sissekolimist algasid vangerdamised. Kes lahkus siitilmast, kes läks lihtsalt ära. Kuusberg kurtnud Tammele, et jälle tuli kirjanik X tema juurde ja ütles: tead, ma nüüd jälle lahutasin ja mul oleks vaja korterit, sest elan uue naisega.
Kes kellega ja kellel külas käib
Kuna Kirjanike Maja asub keset linna, oli nii mõnigi sõpradega hädas – kes tuli jalgu puhkama, kes pead parandama. "Eks olin ka ise päris tülikas putukas, sest elasin mõnda aega äärelinnas ja olen seal eri korterites öid veetnud ning hommikul meestega pead parandanud. Ennekõike käisin Villem Grossi ja Einar Maasiku juures, sest tol ajal sõber Vetemaa seal veel ei elanud," räägib Kallas.
"Kui mõtlen, kes kõik siin kunagi elanud on!" ahhetab aga Vetemaa. "Neljandas korteris elas Rein Saluri, kellega kunagi sai koos kõvasti tripsutatud ja tema naise Piretiga sai jälle minu naine väga hästi läbi." Tamm lisab: "Mina käisin rohkem külas Einar Maasiku ja Väino Ilusa juures."
Kallas ütleb, et Eesti vabariigi taastulles rippus mõnda aega majas elavate inimeste kohal lausa kirves, et nad jäävad korteritest ilma. "Kirjandusfondi direktriss tahtis need korterid võtta enda hõlma alla ning elanikud oleksid jäänud üürilisteks," rõhutab Kallas, kes omal nahal kogenud sundüürniku staatust.
Enn Vetemaa: "Eks omal ajal oli siin ikka majavaim olemas, sest kui sul tulevad trepil vastu sellised mehed nagu Jaan Kross, kellega ajad törts jutt, või Rein Saluri, kellega lähed koos viina võtma... Aga nüüd, jah, on meid nii vähe järele jäänud ja ka meie lapsed on siit majast välja lennanud."
Aksel Tamm lisab, et isegi surmad olid siis teistsugused kui nüüd. "Sest siis peeti talitusi musta laega saalis. Koos auvalvega ja see oli elu lõpu väärikas äramärkimine. Kokku tulid kõik ja ka vanad vaenlased, nagu Ants Saar ja Uno Laht olid ühel meelel."
Teet Kallas tõdeb, et kuna maja on üles kasvatanud terve plejaadi praegu parimas eas Eesti elu mõjutavaid inimesi, kui mõelda näiteks kas või Tarandite, Krosside või Eno Raua lastele, on ta omamoodi legend juba täna.
Kommentaarid