Inimesed
29. november 2008, 00:00

Maarika Tuus seisis Läänemerel silmitsi surmaga (2)

Poliitik ja ajakirjanik Maarika Tuus suudab esimese hooga meenutada kahte endaga juhtunud ebameeldivat ja isegi jubedat reisikogemust. Mõlemad küll õnneks juba ammusest ajast.

16–17 aastat tagasi tahtis Maarika Tuus lennata Bakuusse oma kallima juurde.

«Lendu lükati aina edasi ja edasi ning siis lõpuks öeldi, et kolme tunni pärast läheb lennuk,» meenutab ta. Kuna oldi seltskonnaga ja midagi targemat teha polnud, mindi linna restorani sööma.

Kui lennujaama tagasi jõuti, selgus, et lennuk oli vahepeal ära lennanud. Järgmine lennuk Bakuusse läks alles kahe päeva pärast. Aga eelmisest mahajäämine oli tegelikult nende õnn. «Pardal tuli välja, et eelmine lennuk polnudki üldse Bakuusse jõudnud, vaid kusagil hädamaandumise teinud, ning meie lennuk võttis veel sealt naisi ja lapsi peale, et need kohale toimetada,» muigab Tuus. «Naljakas, kuidas me kaks päeva hiljem ikkagi varem kohale jõudsime.»

Natuke kurvem oli see, et Tuusi olid Bakuus kogu selle aja oodatud täielikus teadmatuses.

Teine, märksa ehmatavam ja eluohtlikum juhtum leidis aset 1992. aastal. Koos sõprade ja abikaasa Rein Tuusiga olid nad rentinud merele minekuks laeva. See aga oli mõeldud sõitmiseks ranna lähedal, mitte avamerel.

«Lõbutsesime seal laevas päris kõvasti, kuni lõpuks algas torm, mis läks aina tugevamaks,» meenutab ta. Lõpuks tulid laevas külmkapid ja lauad põranda küljest lahti ja lendasid ringi. Kõik üheksa inimest, sealhulgas ka eluaegne kapten, jäid aga merehaigeks. «Meil vedas, et laeval oli ka kapteni poeg, kes aitas roolida,» ütleb Tuus. Kapteni poeg ja Rein Tuus olidki tema mäletamist mööda ainsad, kes ses möllus püsti püsisid.

«Lained, mis meile vastu tulid, olid mitmekordse maja kõrgused ja me ei teadnud kunagi, kuhupoole nad meid seekord võivad kallutada,» räägib Tuus. Raadio kaudu kellelegi hädaolukorrast teatada ei saanud, sest too süsteem polnud veel töökorras. Lõpuks mingi ühendus välismaailmaga siiski saadi ja tuli ka abi.

Ega seltskond merel enam mingit pääsemist lootnudki. Kõik panid end paksult riidesse, et ei oleks väga külm uppuda, ja jätsid sõpradega jumalaga. Muide, see poolteist päeva kestnud triangel oli just samas piirkonnas, kus mõni aasta hiljem läks põhja Estonia.

Mis aga nende laeva siiski uppumisest säästis? «Arvan, et tõenäoliselt päästis meid see, et laev oli alt ümmargune ega läinud seepärast ümber,» arvab Tuus.