Žvanetski tõi oma naljad taas Tallinna (2)

Mihhail Žvanetski ei ole Tallinnas eriti sage külaline. Viimati käis siin kaheksa aastat tagasi. Esines linnahallis, jättis mälestusfoto ühe hotelli kuulsuste galeriisse ja kadus.

Ega ta eriti tihti satu sünnilinna Odessassegi. Sinna oodatakse teda erilise kannatamatusega. Aga ta ei lähe. Elab rahulikult praeguses kodulinnas Moskvas ja kirjutab raamatut. Oma elust, mis on kirev ja sätendav nagu juudi jõulupuu.

Žvanetski on juut, seda ei unusta ta kunagi esitluses mainimata jätta. Täpsemalt – Odessa juutidest naljameeste maffia pealik. Aastate eest Venemaal kõige nõutum esineja, kes nüüd 10 000 dollari suuruse honorari eest Estonia kontserdisaali oma kuldvara ette kandma tuli. Eesti esindussaal oli juba kolm nädalat tagasi triiki täis müüdud. Hoolimata paremate kohtade 600kroonisest piletihinnast. Pika suitsupausi ajal oli kuulda, et bussidega sai tuldud Narvast ja Kohtla-Järvelt, kogu Eestist. Ja vaadati mureliku pilguga taevasse, et kuidas küll tagasi saab. Lumemöll oli siis täies kaares.

Peagi juba 75aastaseks saav Žvanetski võttis letti oma paremad lood, millest mõnda juba telerist nähtud. Sekka ka midagi uuemat – Putin näib olevat tema üks lemmikkangelasi. Kui kommunaalhuumor koos NSV Liidu kokkuvarisemisega ära kukkus, ei langenud vastupidi Eesti humoristidele venelased koomasse. Nendel jätkub alati igihaljaid teemasid, mille kallal hambaid teritada. Ja seda ka vaimukalt teha.

Esimestena olid tagaruumis Žvanetskit tervitamas tema vanad semud ja võitluskaaslased Eino Baskin ja Priit Aimla, keda "Meelejahutaja" vahendusel on Žvanetski toitnud pikki aastaid. Meeste tervitus oli nagu meeste tervitus ikka: südamlik ja mehine.