Suveräänsusdeklaratsioon ajas Moskva võimurid vihaseks (9)

1988. aasta kevadel alanud ärkamisaeg vajas hilissügiseks ka midagi poliitiliselt tuumakat. 16. novembril kuulutaski ENSV Ülemnõukogu (ÜN) kohalikud seadused ülimuslikuks ja võttis vastu ajaloolise suveräänsusdeklaratsiooni.

Milleks seda tarvis oli?

Põhjuse andis Moskva ise, kinnitab toonane loomeliitude kultuurinõukogu juht Ignar Fjuk. "1977. aastal kehtestatud Brežnevi-aegne põhiseadus oli üks maailma "demokraatlikumaid", sest irooniaga öeldes olid selles kirjas kõik vabadused. Kaasa arvatud liiduvabariigi õigus NSVList välja astuda," ütleb Fjuk.

1988 sügisel hakkas aga Moskvas küpsema plaan, et neid konstitutsioonisätteid hakatakse tühistama. Eestlastele oligi just see hirm pärm, mis pani mõtte kiiremini jooksma. Tähtsa otsuse pidi tegema kiiresti, sest põhiseadust kavatseti NSV Liidu Ülemnõukogus muuta viimastel novembripäevadel.

Poliitilise deklaratsiooni töörühm kogunes Kadriorus praeguses presidendilossis, et valmis kirjutada parlamendis hääletusele minevad dokumendid. Rühma kuulus ka Fjuk. "Pilt oli selge – põhiseaduse parandustele tuleb näidata ust ning võtta vastu radikaalne suveräänsusdeklaratsioon," ütleb ta nüüd.

Deklaratsiooni algvariant sündis presidendi ametikorteris

Tolle dokumendi algversiooni kirjutas Fjuk valmis 10. novembril ühe koosoleku vaheajal. Umbes tunni pikkune kirjatöö sai valmis presidendi praeguses ametikorteris.

Eelnõu menetlemise käigus esitasid teiste hulgas parandusettepanekuid tulevane välisminister ning president Lennart Meri, Marju Lauristin, Vladimir Beekman ja akadeemik Mihhail Bronštein.

Miks teatati deklaratsioonis ainult ENSV suveräänsusest ega kuulutatud välja iseseisvust?

"Elama pidi nende seaduste raames, mis toona ENSVs olid," nendib Fjuk.

50 aastat oli räägitud, et ENSV ÜN väljendab rahva tahet, kuid 1988. aasta 16. novembrini oli see vaid sõnakõlks. Aga tol päeval tehti rahva tahe tõesti teoks.

ÜN sai 21 480 põhiseaduse parandustevastast kirja (sealhulgas 428 koosoleku protokolli), milles oli 861 987 protestiallkirja.

Moskva käskis ENSV parlamendi otsuse tühistada

Ajalooline istung algas 1988. aasta 16. novembri hommikul Toompea lossis, selle juhiks valiti tollane ENSV kompartei juht Vaino Väljas.

Toonase välisministri Arnold Greeni ette loetud suveräänsusdeklaratsiooni poolt andis 264st saadikust hääle 257, vastu oli vaid üks saadik, erapooletuks jäi kuus.

Kuidas selline üksmeel 1985. aastal stagnatsiooniseaduste järgi valitud ÜNs üldse saavutati?

"Kõhklejaid võis olla vaid muulaste hulgas. Aga Väljasel oli hea neid ära rääkida, sest mitte ühtki Eesti kodanikke määratlevat seadust ega ka keeleseadust polnud seks ajaks vastu võetud," arvab Fjuk.

Moskva reaktsioon oli ootuspärane – 26. novembril kuulutas NSVLi ÜNi presiidium meie parlamendi otsuse seadusvastaseks.

"Oluline on just see, et 16. novembri otsused asetasid kogu vabanemisprotsessi õigesse sängi ja näitasid, et ka Eesti ametlik võim oli otsustanud olla rahvaga ühel poolel," nendib Fjuk.