EESTI MAFFIA?: Otsekui «Ristiisa» filmist välja astunud Tõnu Oja avab autoukse Kersti Kreismannile alias Salmonite peretütrele Sirjele. Äsjaiseseisvunud Eestis luksusauto staatuses Toyotad, sponsoritelt laenatud kasukad, nahktagid ja telliskivisuurused mobiiltelefonid olid rikka ja ilusa elu sümboliteks. Foto: Ülo Josing, ERR Fotoarhiiv
Inimesed
15. november 2008, 00:00

Telesari "Salmonid" oli suhkruvati-Eesti paroodia (1)

"Salmonite" režissöör Toomas Kirss arvab, et sarja tehes oldi oma ajast ees: "Tol ajal võtsid inimesed seda jube tõsiselt, nagu see peakski olema meie elu. Aga tegelikult oli see minu paroodia suhkruvati- ja vahvli-Eestile."

Aastail 1993–1995 ETVs jooksnud "Salmonitele" kuulub Eesti esimese tõelise teleseriaali au ja hiilgus. "Õnne 13" algas napilt teisena, nädal aega hiljem, ning mõlemat näidati kordamööda üle nädala. "Ühel nädalal olid "Salmonid" ehk lõhelised, teine nädal kuulus räimesööjatele ehk "Õnnele"," muheleb Kirss.

"Salmonites" mängis näitlejate eliit – Ita Ever, Aarne Üksküla, Guido Kangur, Jüri Krjukov, Lembit Ulfsak, Kersti Kreismann, Andrus Vaarik, Rita Raave, Maria Klenskaja, Ülle Kaljuste, Sulev Luik, Mati Klooren, Gunnar Kilgas... Esimest korda nägid televaatajad noorukest Merle Palmistet – esimene telekaader, mida Eestimaale praegusest staarnäitlejast Merlest näidati, oli tema uppis taguots, kui ta kirikus filmitud avastseenis kirstu ette pärga paneb ja Ever tema seelikujuppi allapoole sikutab. (Ühes intervjuus on Palmiste "Salmoneid" heldimusega meenutanud – kui uhke see kõik tollal tundus, eriti kauplustest toodud kasukad.)

Kirss tõdeb, et "Salmonite" eeskujuks olid Ameerika mammutsarjad "Dallas" ja "Dünastia": "Mall oli võetud ju sama – rikas perekond ja nende peresisesed probleemid." (Õieti öelda oli Kirsi esimene "Dallase"-paroodia telelavastus "Koduhani", kus kultusseriaali kopeerisid nii muusika kui ka pidulikud kolmekaupa trepist laskumised.)

"Dallast" ja "Dünastiat" nägi tollal vaid põhjapoolne osa Eestit, kelle antennid Soome televisiooni võtsid, aga ülejäänud maa kobas õndsas pimeduses – Mehhiko seebiooperid "Tahmanägu" ja "Metsik Roos" polnud "Salmonite" eetrisse minnes veel rahva südant vallutanud.

Kirss otsustas asja parandada. Tuleristsed telesarjaga katsetamisel olid tal juba käes – Ita Everiga peaosas oli ta 1990 teinud "Miss Marple`i lood", mida valmis kaheksa osa ja näidati ETVs.

Produtsent tunnistab ausalt, et päris soovide kohaselt kõik ei kulgenud. Vaevalt vanal Inglismaal Žigulidega sõideti, kuigi tõepärasust taotledes võeti sari linti Viimsis, kus tegutses jõukas Kirovi kalurikolhoos ning majad ja asfaltteed nägid väheke paremad välja kui mujal.

Juudipoisid läksid kosmosesse

Pärast seda, kui teda oli "Salmonite" idee tabanud, läks Kirss stsenaristide juurde, kellel olid uhked varjunimed Joosua Katz ja Moissa Berlin ("Kirjuta, kuidas tahad – täiesti suva!" jätab Kirss vabamüürliku salapäraga looritatud nimede kirjapildi lahtiseks, nii et asjaosalised olgu eksituse korral armulised – K. P.).

Tegelikult peitusid juudi nimede taga puhast tõugu eestlased Villu Kangur ja Tõnu Oja. "Olin lauluväljakul ühel üritusel, kui nägin Villut ja küsisin, kas ta ei tahaks hakata mulle sihukest sarja kirjutama – on konkreetne idee, rikas perekond... Et mul on konkreetne pilt – kirikutornid, Kaarli kirik, ja perekonnapea on surnud. Sealt läheb story edasi. Ja kuidas see edasi läheb, seda hakkad sina mulle kirjutama," meenutab Kirss.

Villu oli kohe päri. Aga paraku jõudsid Moissa ja Joosua kirjutada vaid esimesed neli osa. "Siis nad jooksid nagu kokku," nendib Kirss. "Nad olid teatriinimesed ja selline kirjutamine oli neile esimene kord. Olime väga suure dilemma ees, kui perekonna väimeest mängivale Aarne Ükskülale oli kirjutatud remark: "Ta ärritub niimoodi, et vaatab enda oletatavat Rolexi kella ja läheb näost roheliseks, pulbitseb vihast, aga mängib selle nii välja, et vaataja aru ei saa". See oli koht, kus me ütlesime – stopp! Aeg oli kirjanik välja vahetada, sest poisid jooksid väga kosmosesse."

Kirjatöö võttis "juudipoistelt" üle Mihkel Mutt. Tegelikult oli sarjal aga lausa neli stsenaristi, sest ükskord langes Mutt ajutiselt auti, ent osa pidi eetrisse minema. "Jõuluosa, kus perekond – kellest vahepeal kes eeluurimisvanglas, kes välismaal – saab hiina restoranis kokku, kirjutasin ise," tuleb Kirss lagedale paljastusega. "Näitlejad mängisid ära ega saanud midagi aru. Pärast sain isegi kiita. Kui midagi on ees olemas, siis sealt edasi kirjutada-aretada on tegelikult suht-koht lihtne."

Miks aga jäi "Õnne 13" püsima, kuid "Salmonid" kadusid? Kirss arvab, et eks võinuks "Salmonidki" sama kaua joosta, kui ta poleks ise sarja tootmisest tüdinenud: "See on sada protsenti kinni ainult minu isikus, sest ETV tahtis edasi teha. Peale "Kelgukoerte" pole ma ühtki sarja suutnud teha üle kahe aasta – esimesel aastal leiutad ja avastad, teisel aastal realiseerid leiutised-avastused, ja siis läheb juba rutiinseks töötegemiseks."

Et rutiinist pääseda, pakkus Kirss ETVle haiglasarja "V.E.R.I.". Kuid ETVle idee ei sobinud ning Kirss kolis sellega hoopis kanalile TV3. Ka "Salmonid" jooksid mõnda aega TV3s: "Mingi valemiga sattus "M-Klubi" TV3st ETVsse ja kompensatsiooniks lubati TV3l näidata "Salmoneid"," selgitab Kirss, kelle nõudmisel lõigati teise kanali jaoks algselt veidi alla poole tunni kestvad osad tunniajalisteks, materjal monteeriti tihedamaks.

"Ja mis seal salata, varjatud reklaami võtsime ka vähemaks," möönab Kirss. "Salmonite" ajal oli ETVs just reklaami näitama hakatud. "Meil oli lubatud müüa product placement`i (n-ö varjatud reklaam, kus telesarjas või filmis kasutavad tegelased sponsorite tooteid – K. P.)."

Reklaami müüdi sarja täie rauaga

Et toona polnud piiri, kui palju tohib reklaami müüa, müüdi seda täiega. "See oli küll päris jube, et sõltuma pidi mingitest rahajõmmidest, kes ütlesid, kui palju ja mida näidata tuleb. Seda n-ö söödavaks teha oli suht-koht keeruline, et inimesed ei lööks käega, et ei viitsi seda jama vaadata," meenutab Kirss.

Päraturikkust tänapäeva mõistes polnud sarjas sponsoritelt saadud kraamist hoolimata – kõige kallim auto oli Kirsi mälu järgi Ita Everi sõiduriist Toyota Carina, ülejäänud pidid leppima kehvemate Corolladega. Võtteplatsiks oli nelja torniga uhkeldav Tähetorni hotell. Taustamuusika pärines Kirsi noorpõlvelemmikult Gary Glitterilt.

"Salmonid" oli mõeldud uusrikaste elu paroodiana. Ita Everi kehastatud Ella Salmon oli Kirsi sõnutsi ristsugutis metalliajastu äridaamidest Enelin Meiusist ja Tiiu Silvesest, Andrus Vaariku mängitud Karl Salmon aga karikatuurselt juhm kantpea, rääkimata tolleaegsele ärikale tüüpiliselt dressides ja puusal rippuva mobiiltelefonikolakaga Guido Kangurist.

Eesti uusrikas, mobiil valepidi käes

Kuna sponsoritelt laekus näitamisele kuuluvat träni hirmsa hooga, otsustas Kirss, et rokkigem siis juba täiega ja keerakem asja meelega üle vindi: "Siis see mõjub juba lõbusalt ja inimestel on parem seda vaadata!"

Kuhu mujale kui paroodia alla liigitada stseeni, kus Kanguril on peas Stimoroli müts, ta joob pudelist Martinit ja hammustab peale Felixi kurke, Palmiste kõrval küsimas, ega ta nätsu ei soovi – ja pakub talle Stimoroli. Või Ella Salmon surivoodil, Rafaello kommipakk kõhul, sest haiglastseeni võtteile kargas ühtäkki sisse produtsent ja nõudis, et kommid olgu kaadris olla.

"Kui see aeg läbi sai, tulid inimesed mulle ütlema, et said juba siis aru, et see oli paroodia. Aga tutkit nad aru said – seda võeti ikka liiga tõsiselt!" leiab Kirss. "Mulle meeldib teha komöödiat, lõbusat asja, ja seda sarja tehes saime ise palju nalja. Näiteks stseen Kersti Kreismanniga, kus vaatasin, et midagi on valesti. Ja siis saime aru, et ta hoidis mobiiltelefoni antenniga allapoole... Kersti käratas: aga kust ma peaksin teadma, mul pole mobiili!"

Kirss meenutab, kuidas tõsimeelsed kriitikud kirjutasid, et telesarja tegijad tahavad hirmsasti ise ka sellist elu elada ja mobiilidega ringi patseerida. "Aga sel ajal mul juba oli mobiil – telefonifirma Benefon, mida enam pole olemaski, tõi turule väiksemad mobiilid, nii et kõik ahhetasid. Even Tudebergil (sarja teine produtsent – K. P.) ja mul olid niisiis telefonid, mis olid tolle aja kohta kõva sõna, heheh!" turtsub Kirss naerda.

Las ta olla legend!

Tänavu kevadel raputas ajalehtede kultuurikülgi paanika, et "Salmoneid" ei saa enam kunagi uuesti näidata, kuna linte enam polevatki – 1990ndate alguse lindikriisi ajal võetud nende peale üles uus materjal.

Kirsile see meelehärmi ei valmista: "Las ta olla legend."

Seda, et praegu mõjuks sari muheda komejandina, on Kirss varmas tunnistama. "Aga mul on selle sarjaga oma kana kitkuda. Ta on minu esimene suurem lapsuke ja ma pole temaga veel ära leppinud. Võib-olla siis näitate, kui ma surnud olen. Aga niikaua kui veel elus olen, teen kõik endast oleneva, et see sari enam eetrisse ei jõuaks."