Tagasi koju. Mari juurde. Raamatut kirjutama. (11)

Kas poliitikast lahkumine tuli liiga hilja või natuke vara?

Pigem natuke hilja. Aga see on rohkem ametikohtadelt lahkumine. Usun, et seotus jääb. Võimatu on peast välja visata asju, millega on kas või hobi korras terve elu tegeldud. Tahan ikka maailma asjadega kursis olla.

Aga kui ühel hetkel tuleb teie juurde taas grupp seltsimehi, kes pakuvad: presidendiamet võiks olla teie!

Neid on käinud ka, aga käigud pole olnud väga edukad. Ma püüan edaspidi teha seda, mida teised Eestis väga hästi ei oska. Kirjutan Eesti kliima ajaloost, mis peaks raamatuna olema ajaloo ja geograafia hübriid.

Millal olnuks parim aeg poliitikaukse sulgemiseks?

No Euroopa Parlament ajas asjad natuke segamini.

Pigem ikka teie, mitte europarlament...

Tuleb tunnistada, et riigikogust tekkis mul tugev tülpimus. Euroopa Parlament üllatas mõnevõrra positiivselt, sest sealne tegevus on suunatud kompromissidele. Tõsi, teisiti poleks see ka mõeldav paigas, kus rahvastevahelised positsioonid on sügavate juurte ja eelarvamusega. Aga nüüd, lõpu eel, tulevad ka europarlamendis inimlikud nõrkused esile...

Ka Eesti kolleegidel?

Nendega olid juba varem asjad selged, et kes nad on.

Millist rolli mängisid suures loobumises väsimus reisidest ja võõras keeles töötamisest, kodus ootavad lapselapsed, lapsed ja abikaasa Mari, kes vajab hoolitsust?

Eks teatud tüdimus aeg-ajalt tuleb, kui lennujaamades ei näkka. Ehk kui mõni lennuk jääb hiljaks või ei lenda. Kuigi kokkuvõttes on lendamine mugav tegevus. Edasi-tagasi pendeldamine pole ju sunniviisiline, vaid ikka raha teenimine. Kui olen nõus, siis ei tasu ju ka viriseda... Et ma nii mitu korda ümber ekvaatori sõidan, ei osanud kunagi arvata.

Olete Brüsselis mõnikord kahetsenud, et nii tülika ameti vastu võtsite?

Ei ole. Ma küll põen uusi olukordi, aga ma ei näita seda välja. Ma ei ole kiire sulanduja. Pean ikka enne nägema, mida tegema hakkan. Alguses läks pea päris segi.

Linnuvaatlejana Brüsselis

Kui kaua läks aega, et mõista, kus olete ja mida teete?

Mõni kuu läks ikka udus. Ma ei õppinud raamatust Brüsseli-elu. Olin nagu linnuvaatleja, kes jälgis, kuidas lauldakse ja tiibu hoitakse.

Vastas elu Euroopa pealinnas teie ootustele ja kartustele?

Mina ja teised Eesti saadikud võtsime alguses kohustusi väga punktuaalselt ja väsitasime end liiga palju. Esiteks pidime ju meie, Euroopas servast, poole öö pealt Brüsselisse sõitma, ja sügisel ning talvel andis see ka tunda. See väsitas.

Teine asi on orienteerumine suures majapidamises ja mõistmine, kellega üldse tasub rääkida. Poole aasta pärast tekkis arusaam.

Brüsselis võib kõik päevad kella 8–23 täis planeerida. Millal saite aru, et suur osa on bürokraatia ja jama?

Paar aastat läks aega. Aga ka kolmandal aastal võtsin vastu kõikvõimalikke lobiste, sest imelik on ära öelda, kui ei tea, kellega tegemist. Ka neil on ind vähenenud, kuid lobiste on ikkagi karjakaupa. Nad on ka väga tugevad. Näiteks Prantsusmaa tuumalobi AREVA, mis on vist ka Eestisse jõudnud.

Kas kingitusi olete lobistidelt palju saanud?

Seda kommet pole. Korviga tuuakse läikivas paberis programme, aga seda, mida pistiseks nimetada, pole. Kui oled tubli agitaator, siis ilmselt on valimistel libedam tee. See ei pruugi olla ebaseaduslik, aga... On näha, kuidas pikalt veninud seaduste puhul teatud seltskond järsku arvamust muudab.

Brüsseli paremad restoranid on lobistide kulul läbi käidud?

Restorane on seal nii hullupööra palju... Tavaliselt on nemad käinud minu töö juures. Muidu pargid end teiste kulul liha ja veini täis. Brüsselis on kõlakas, et kui miski on äärmiselt vähetõenäoline, siis see, et eurosaadik maksab oma arve ise... See on väike liialdus, kuid midagi seal on.

Kui tihti olete Brüsselis mures abikaasa Mari pärast?

Helistame kogu aeg, ja need neli päeva, mil olen kodust eemal, pole just liiga pikk aeg. Nädala jooksul helistan kõik pereliikmed läbi – kas mõni asi on ajada või küsin tervise kohta. Aga mure, see on ehk liialdatud sõna.

Olete mõnikord perekondlikel põhjustel ka varem koju lennanud?

Paar korda. Matustele tavaliselt. Siis tuleb pilet ära vahetada. Häda ongi selles, et lennukipiletid pole väga kergesti vahetatavad. Hea raha eest muidugi saab. Piletid on pikalt ette tellitud, sestap on targem graafikust kinni pidada.

Kas olete Brüsselis ka üksindust tundnud?

Ei. Pigem olen seda ise otsinud ja õhtusi üritusi ära jätnud. Kaua jõuab õhtul hilja süüa?

Räägime eurosaadikute tasustamisest. Miks on Brüsseli palgast ja teenistusest saanud tabuteema?

Olen paljudele tunnistanud ja selle eest ka sõimata saanud, et mina pole võtnud osa süsteemi loomisest, ja miks peaksin selle enda häbiks võtma. Süsteem pole arukas ja see tehti ringi, aga seda rikutakse vist ikka. Kuskil telgitagustes on vist itaallased, kelle kuupalk on 12 000 eurot, uue süsteemi vastu. Lõpuks lepiti ka kokku, et kõik kulud makstakse kinni vastavalt tegelikele väljaminekutele. Praegu makstakse lennukipiletite eest äriklassi hinda, aga sõidetakse economys, ja oled rahaomanik. Alguses peeti seda vaesemate maade palgakompensatsiooniks.

Enne suviseid valimisi selgus, et assistentide palkadega sahkerdati. On juhtumeid, et assistendile makstakse palka 5000 eurot, aga tingimusel, et 3000 tuleb tagasi saadikule... See on juba väljapressimine. Nii pole ilus. Kui ikka üle Euroopa on 760 saadikut, siis päris suuri sigu tuleb ka sisse.

Miks sulisid ei avalikustatud?

Eks parteid ise ju ikka immutasid infot konkurentide kohta.

Prügikastile, mitte presidendiks

Kas Eesti eurosotsid on Brüsseli rahaga ka oma parteikassat nuumanud?

Me maksime pisut kinni partei pisikesi ametnikke. Kuna meid sattus sinna palju, siis võlgades parteil oli sellest abi küll.

Miks teist pole saanud Eesti president?

Mina ka ei tea. (naerab)

Teil on kõik omadused, mida kolmel viimasel presidendil pole ja millest rahvas puudust tunneb. Mille taha on Kadriorgu kolimine jäänud?

Keegi ei taha uskuda, aga kui olin noorem ja tegevam, siis mulle meeldis täitevvõim, kus sai midagi ka ära teha. President on tähtis sümbolina, aga selle töö ümber on tseremoniaalsust liiga palju. Kui see ettepanek mulle kunagi tehti, oli see rohkem partei huvides ja idee läks poole peal lõhki seoses plakatite kleepimisega prügikastidele. Ma ei tea, kas see oli juhus või mitte... Parteijuhiks kandideerides ütlesin, et ma ei tegele raha ja reklaamidega. Rahaga pidin ikka natuke tegelema. Kuna mina reklaamiga ei tegelnud, olid teistel vabad käed reklaamiga tegelemiseks...

Millal viimati kutsuti presidendiks kandideerima?

Presidendiametist pole rohkem juttu olnud. Muudel valimistel on tulnud omasid ikka toetada. Aga ma ei salli kandideerimist, kui tean ette, et ma ei lähe. Olen ainult korra nii teinud.

Aga kui keegi veel kutsuks?

Enam ei saa ma kuidagi jah öelda. Ma ei võta endale enam ühtegi formaalset kohta. Kuigi meie presidendi amet on suuresti tseremoniaalne, siis välispoliitiline osa on tähtis ja see peaks olema isegi vanusest olulisem kriteerium.

Kuidas hindate Eesti praegust presidenti?

Ta on välispoliitikas sedavõrd sees, et kui kuskilt kostab ta kohta ameeriklane, siis mind see ei häiri. Ta on ikka eestlane. See aeg, kui olime keskendunud eelkõige Eestile, on läbi. Maailma peab võtma laiemalt.

Presidendina Ilvesel vigu pole?

Ma ütleks küll nii. Kus me Eestis paremaid saaks?

Olete tihti hädavariant. Euroopa Parlamenti saite Ivari Padari asemel; peaministriks sellepärast, et Eestis olid kõik omavahel tülis. Kas selline hädavariandisaatus rahuldab teid?

1990ndate keskel läksid poisid omavahel ju kaklema. Siis tekkis liikumine, ma kõiki osalisi isegi ei tea, kes kostsid minu eest. Eesmärk oli kaklusi näitamata viia parlament 1995. aasta valimisteni. Sellega sain hakkama.

Peaministriamet hakkas meeldima?

Eks ka see nõuab sisseelamist. Kui tahad suuremat reformi, läheb ikka kaks aastat. Päris nii ei saa, nagu Bush Iraagi sõtta läks, et ühel hetkel ütles sõpradele: nüüd läksime sõdima... Äkkotsus kuulutada Petserimaa läinuks tuli mul Helsingis, mis oli väga suure Vene tähelepanu all pealinn. Seda ma ette ei valmistanud.

Kui tihti on Mari palunud: kuhu sa enam tormad, jää koju?

Tema sekkub vähe, aga kui on skandaalid, siis ta häälitseb: tule ära! Aga ta on ikka vastu pidanud.

Kuidas olete rahul poegade Indreku ja Kaarli avaliku tegemistega?

Rollid on vahetunud: vanem alustas paremini, nüüd on noorem rahulikuma viisiga. Indrekule tähendas üks lops pikki järeldusi. Mulle ei meeldi töökohtade järel passimine. Aga tõrjuda Indrek telefoniõigusega teatud kohtadest eemale – seda ma ei taha aktsepteerida.

Poisse noomite tihti?

Iga aastaga üha vähem. Aga eks urisen ikka. Maal küsin, kuhu tööriistad on pandud. Eks mees peab nende eas juba ise täiskasvanuks saama.

Kui Indrekul oli tüli Kristiina Ojulandiga ja ta pärast veel promillidega vahele jäi, kas ta sai siis isalt korralikult sõimata?

Seal vist võttis ta armas abikaasa asjad piisavalt põhjalikult ette. Mul polnud seal vaja midagi enam teha.

Mis teil elus on veel tegemata?

Suur töö, millega alustasin 1975. aastal botaanikaaias: Eesti kliima ajalugu. Eesti materjal on mul olemas. Taani ja Rootsi arhiivide materjali tuleb veel lisada. Midagi peaks ükskord ikka

kaante vahele saama.

Mis teile rõõmu pakub?

Eks see vaheldub üsna tihti – kümme aastat on piisav periood, mil arusaamised muutuvad. Mõni asi on juba ka raudvara – nagu näiteks eetikaküsimused. Kindlasti pole ma erand, kellele laulupidu toob vaimustuse.

Olete ülivõrretes meenutanud hetke, kui 1988. aastal nägite Tartus EÜSi hoone ees Eesti lippu...

Jah, see on üks hetk. Ohhoo-avastus oli juunikuus, kui astusin Raekoja platsile. Halba aimamata vaatan, et raekoja otsas lehvib Eesti lipp. Esimene mõte oli, et kurat, nüüd läheb keegi kinni. Hetk hiljem mõistsin, et siin see lipp nüüd on ja ära ei lähe. Balti keti ajal olin mõnevõrra oma erutust juba kaotanud – kaua me demonstratsioone korraldame, Eesti asja peab hakkama ajama!

Millal teil silm märjaks läheb?

Mul läheb silm üsna kergelt märjaks, kui näidatakse rahva vaimustust. Juba Nikita Hruštšovi ajal... Kui rahvas juubeldas, siis see liigutas mind.

Eelmisel aastal vaatasin ameeriklaste filmi laulvast revolutsioonist, mida nad on teinud küll natuke naiivselt. Nad oskavad hinge pugeda... Imbi Paju filmiga oli midagi samasugust. Ma ei hakka ohjeldamatult nutma, aga liigutus tuleb peale küll.

Kas Viidingute-Tarandite dünastiasse kuulumine tähendab avalikkuse ees lisakohustusi?

Mitte väga, aga sealt imbub sisse luulefoon. Mari on selles muidugi ületamatu, sest ta teab kõike peast. Oleme samu asju lugenud, juba meie vanemad olid. Need asjad on iseenesestmõistetavad. Põlvkondliku järjepidevusega on nii, et raamatute osakaal langeb. Praegu ei oska isegi kuueaastased lugeda. Meie lugesime juba neljaselt. Aeg on muutunud.

Teil algab uus elu. Kas selle kõige rõõmustavam külg on teadmine, et enam ei pea Marile kaugelt Brüsselist helistama, vaid tegemiste ja tervise kohta saab pärida tema kõrvalt?

See on üks ja õige asi. Ta tähetund äsja oli ja mul on selle üle hea meel. Ta teeb, kardab, ja kui lõpuks raamatu valmis sai, oli väga hea vastuvõtt. See oli eriti mõnus. Usun, et kui tulla Tallinna tagasi, ei jää midagi enam ripakile, sest praegu vaid reedel kodus olles kulub aeg asjatoimetustele. Küllap on märgatud, et vahel hilinen maksetega. Kodus olles seda enam juhtuda ei tohiks.