Inimesed

Tõnu Kark: "Kui mängus on kirved, noad ja klaasuksed, võib laval juhtuda mida tahes." (3)

Jaanus Kulli, 8. november 2008 00:00
Päikesepoiss: Tõnu Kark Williena Neil Simoni «Päikesepoistes» Draamteatris (2006). Foto: Teet Malsroos
Kui Tõnu Kark oleks trennikaaslasele Lembit Teesalule Pirita ringrajal pähe teinud, oleks temast tõenäoliselt saanud tubli mootorrattasportlane, aga mitte näitleja. Ent siis ei oleks meil nüüd Kargi Nipernaadit ega McMurphyt Noorsooteatri kultuslavastusest "Lendas üle käopesa" ega ka kindral Põdderit hiljuti esilinastunud "Detsembrikuumuses".

Jõuline ja ekspressiivne Kark elab igasse oma rolli sisse suure kirega. Nii et teinekord veri taga. Õnneks on näppulõikamised ja läbi klaasukse lendamised laval seni hästi lõppenud. Ligi aasta tagasi 60. sünnipäeva tähistanud Kark on endiselt vormis, mida tõendab kohe esietenduseni jõudev muusikal "Nii on meil moes", kus ta haletsusväärset gangsterit Moonface’i kehastades annab oma lavaenergiaga silmad ette nii mõnelegi nooremale kolleegile.

Paljud näitlejad krimpsutavad muusikali peale nina. Teie vist mitte, sest varasemast on teil seljataga viis muusikali?

Jah, mulle meeldib muusikalis mängida. See on lõbus ja vahelduseks lausa treening, sest seal saab laulda ja tantsida. Saab koos noorte ja lõbusate inimestega tööd teha, mis on puhas rõõm. Ja lavastaja Andus Vaarik ise toob proovidesse kaasa väga hea vaimsuse.

Kuigi käidi ikka kõvasti pinda, et mind nõusse saada. Sest muusikal pole kerge žanr. Siin tuleb nii näidelda, laulda kui ka tantsida. Aga sireenid huilgasid senikaua, kuni ma lõpuks murdusin. Pealegi olen lati alati piisavalt kõrgele seadnud, kuigi enamasti ka üle hüpanud.

Seega ei hüpanud te siit vaid korraks läbi – et makstakse hästi?

Seda mitte. Kuigi see on tõesti ennekõike lõbu, mille eest korralikult makstakse. Seda enam, et teater on praegu remondis ja etendusi mul palju pole. Nii olengi sel suvel teinud külalisena kaasa mitmetes teistes projektides. Vargamäel Andresena, paaris filmis ja nüüd siis see muusikal.

Tunnete ennast vist ühtviisi nagu kala vees nii teatrilaval kui ka kaamera ees. Või on teil siin eelistusi?

Ei ole. Kuigi tegelikult on iga algus raske. Proovide algul tunnen ma ennast võrdlemisi nirult. Ükski roll pole kunagi kergelt tulnud ja alati olen ma mõelnud, et seekord vist ei saa hakkama. Aga kuskil poole peal hakkan ujuma ja tunnen, kuidas uimed külge kasvavad. Kuigi vaeva olen pidanud alati päris nägema, et osa õnnestuks.

Kui teater, kino ja muusikal ritta panna, mis oleks esimesel, mis kolmandal kohal?

Ma ei paneks üldse kohti. Alustasin teatriga, siis sattusin filmi tegema ning lõpuks hakkasin ka muusikalides kaasa lööma. Kuigi olen selline näitleja-omnivoor, kes suudab kõike teha, võiks tööd puu otsas ometi rohkem kasvada. Mees võib siis rõõmus olla, kui tal on tööd ja tervist. Õigemini vastupidi – tervist ja tööd.

Teater on muidugi põhiline, aga ka kinos olen teinud oma 60 rolli. Tänu sellele pagasile julgen ka muusikalis kaasa teha.

Võtate kõik pakkumised vastu?

Ei, sugugi mitte. Ka selle muusikaliga kõhklesin algul, sest siingi tuleb tantsu lüüa ja laulda. Pealegi pole mul enam endist häält. Ent sireenide kutse oli sedavõrd tugev, et suutsid mind ära meelitada.

Millal või mis põhjustel olete veel mõnest osast loobunud?

Olen kunagi öelnud ära homoseksualistide rollid. Praegu nii ei teeks. Aga oli aeg, kus ma ei tahtnud neid mängida. Kuigi sellest ei tulnud midagi head, sest pärast ei pakkunud mõned lavastajad ka teisi rolle, ning see seis kestab siiani. Lavastajatel ei ole haugimälu. Oled paar korda pirtsutanud ja osast ära öelnud ning kolmandat kutset enam ei tule. Näitleja on ikka selline kodanik, kes enamasti peab kõik vastu võtma.

Hiljuti esilinastus "Detsembrikuumus", kus teete suurepärase rolli kindral Põdderina. Kui kergelt või raskelt see sündis?

Jällegi raskelt, sest ma ei teadnud, kuidas teda mängida. Nuuskisin arhiivides, et mis mees ta oli. Tajusin, et ta ei tohiks olla traditsiooniline sirge seljaga kindral. Ennekõike mees südametunnistusega ja väga andekas strateeg. See, et ta napsi võttis, tuli rollile vaid kasuks, sest nii sain ma napsisele kindralile asju juurde pookida. Nii jutu, oleku, näo kui ka julgusega, mida tavaliselt filmides eksponeerida ei taheta.

Kuivõrd noor režissöör teid selle kuju loomisel aitas?

Mitte väga. Kõik see lahmakas olek, riided eest lahti ja niisugune veidi joobnud molu tuli enda poolt.

Te vist olete üleüldse natuke isepäine ja isegi kangekaelne näitleja, kes lavastaja või režissööri diktaadile väga ei allu ega luba endale pähe istuda?

Seega pean ma hea lavastaja nõust väga lugu ja olen väga tänulik, kui ta oskab aidata ja suunata. Või kui ta näeb, et saan ise hakkama, siis ei hakka segama. Nii et lõdva kummiga näitleja ma ei ole. Aga kui tunnen, et lavastaja võib rolli juures midagi ära rikkuda, ajan muidugi sarved vastu.

Kas pärast Draamateatri õppestuudio lõpetamist oli Rakvere teater sunniviisiline või vaba valik?

Mulle ei tulnud mingit pakkumist ning Draamateater õpetas omale näitlejaid. Kui ma aga stuudio lõpetasin, vahetus teatri juhtkond. Tuli Panso, kes minust ei teadnud midagi, ning ei jäänud muud valikut kui Rakvere teatri kutse vastu võtta. Nii ma olingi seal 11 aastat. Kuni tegin oma esimese filmirolli, pärast mida mind ka Tallinnas silmati ja kutsuti Noorsooteatrisse.

Legend räägib, et Rakveres sõitsite tihti mööda ühesuunalist Pikka tänavat tagurpidi, et kiiremini kohale jõuda?

Ma ei mäleta seda, aga võimalik, et ma 100 meetrit tagurdasin küll, et linna peal mitte suurt ringi teha. Minu teada tagurpidi võib teatud maad sõita.

Ütlesite, et Rakverest viis teid minema Komissarov pärast filmi "Tuulte pesa"?

Tegelikult oli mulle esimene film "Keskpäevane praam", aga siis olin ma veel poisike. Läksin just sõjaväkke, kust veel tagasi puhkusele kutsuti, et saaks filmi ära lõpetada.

Aga jah, Noorsooteatris olin ka kümme aastat ja nüüd olen olnud Draamas juba sama kaua. Draamasse kutsus mind algul Mikiver, kuid siis ma ei läinud. Teise, Margus Allikmaa kutse võtsin vastu.

Noorsooteatris sai aeg täis?

Nüganen tuli sinna. Tal oli oma trupp, ja Nüganen, hea ninaga lavastaja, ütles: Tõnu, mulle tundub, et sa oled väga hea näitleja, aga sa vajad suurt lava. Et mind oli Draamasse ka enne kutsutud, jäin mõttesse ning sain aru, et Linnateatris mul suurt rakendust tuleviks olema ei saa.

Mis te ise arvate, kas olete suure lava näitleja?

Jah, arvan küll. See muidugi ei välista, et ka väikesel laval on võimalik minusugust tarvitada.

Suur lava – et olete selline jõuline ja impulsiivne näitleja, kes väikesele hästi ära ei mahu?

Mäletan, et Mikk Mikiver viis mind kunagi Vigala Sassi juurde ja siis oli sellest juttu. Vigala Sass oli öelnud Mikule, et tead, Tõnul on suur energiaväli. Võimalik, et ka see on põhjus.

Eks suurel laval mõjuvad rohkem need näitlejad, kes kaugemale kiirgavad. Samas arvan, et enamik näitlejaid on tugeva väljaga, ja ma ei tõstaks siin ennast esile.

Tundub, et peale impulsiivsuse olete ka näitleja, kes jäägitult ossa sisse elab, mille tõenduseks oli õnnelik õnnetus "Päikesepoistes"?

See oli minu enda improvisatsioon noaga, mis ebaõnnestus. 30 aasta jooksul võib ka seda juhtuda, et laval verd lased. Muidugi oli see väga õnnelik õnnetus...

Võinuks hullemini minna?

Palju hullemini.

Nuga oli ehtne ja terav?

Jah, oli küll. Oleks ma sõrme enda ees põiki hoidnud, oleks ma ta otsast ära lõiganud. Õnneks oli sõrm rohkem poolviltu, lõikasin vaid poolest saadik sisse. Pidin selles stseenis suure vihaga biskviidipaki pooleks lööma ja samas partnerit ähvardama, et jääd oma sõrmest ilma, kui sa mind veel sellega ähvardad. Lõin vastu biskviidipakki, aga arvestasin valesti ja lõikasin sõrme. Arvatavasti inglid hoiavad mind, see kõik hästi lõppes.

Mängisite isegi etenduse lõpuni?

Sidusin laudlina ümber sõrme ja mängisin vaatuse lõpuni. Etendus taheti pooleli jätta, aga sain aru, et pole hullu midagi. Mul on ju korra ka varem midagi taolist juhtunud. Noorsooteatris, kui lavastuses "Armuhullus" pidin klaasukse kahe käega lahti lükkama. Ent uksele oli lukukeel ette libisenud. Nii ma siis lendasingi läbi klaasi. Pärast veel ahhetati, et kui kihvti stseeni Kark tegi! Aga peanahk oli lõhki ja verd jooksis lahinal. Ka siis pärast õmmeldi. Seegi oli omamoodi õnnelik õnnetus, mida ma kuidagi ei osanud ette näha.

Lavanärv on teil vist tugev, sest näiteks "Eesti matuses" on väga efektne stseen, kus te kolme kirvehoobiga kolm pakku pooleks lööte?

Olen seda tüüpi näitleja, kes taolised stseenid alati üle kontrollib. Sest kui sa oled 30 aastat olnud pea igal õhtul laval ning eriti kui mängus on kirved, noad ja klaasuksed, võib juhtuda mida tahes. Ja kaks korda on ka juhtunud. Näiteks enne "Eesti matuse" etendust kontrollin iga kord, et pakud oleksid ilma oksteta ja et kirve vart oleks vees leotatud. Et see otsast ära ei lendaks.

On teil ka enne etendust miski oma rituaal? Või siis talisman, mis teatris alati kaasas?

Talismani mu pole ja ainuke rituaal on see, et enne etendust, kui ma pole tükki nädal aega mänginud, võtan välja tekstiraamatu ning kordan terve teksti läbi. Seda ma ei tee, et lähen hurraa peale välja, et küll ma ära mängin. Nii proff – jutumärkides – ma ei ole, et võtan kaabu peast, hüppan lavale ja hakkan kohe mängima.

Tekst jääb hästi pähe?

Ei jää. Vanasti jäi, praegu enam mitte. Oli aeg, kus mul oli 21 tundi teksti peas. Aga siis oli mul korraga repertuaaris viis peaosa.

Olete mänginud päris palju negatiivseid tegelasi. Nii teatrilaval kui filmis. Milliseid osi ise eelistate?

Mida sisukam tegelane, seda lihtsam on rolli luua. Tühist inimest on kaunis keeruline mängida. Kuigi ka siis tuleb midagi välja urgitseda, et mitte teiste näitlejate varju jääda. Hea on mängida ajaloolisi kangelasi, kes juba päriselus on olnud suured. Kõige paremad on rasked rollid.

Tundub, et olete mees, kes mitte ainult laval kahe jalaga maas ei seisa. Selles mõttes, et te pole miski siidikäsi ning saate hakkama nii tsikli parandamise kui ka majaehitamisega?

Päris majaehitamisega ma vist hakkama ei saa, sest see maja, kus ma praegu elan, on teiste meeste tehtud. Aga kui kunagi isa Meriväljale maja ehitas, olin talle küll abiks. Tema ehitas tõesti päris üksi. Mõne nurga pealt natuke kirvetöö oli, aga ta ei jätnud enne jonni, kui maja valmis. Kuid lausa kobakäpp ma ka pole. Saan enamasti kõikide töödega hakkama.

Mida teeb Tõnu Kark siis, kui ta pole laval ega sõida parajasti mootorrattaga?

(Naerab) Siis kussutan lapsi või viskan pikali ja mõtlen, et kaua ei saa nii olla. Päris vedelemist hing ei luba. Ja kordan rolle, kui õhtul on etendus. Kevadel panen aga tulbisibulad mulda. Tulp on ilus lill ja kevadel on tore vaadata, kui ta hakkab oma nina välja ajama. Mulle üleüldse lilled meeldivad. Näiteks "Nipernaadi" filmi tegemise ajal ei öelnud keegi, et pane oma ratta lambi külge kimp lilli. Aga nii ma tegin ja ise ka ei tea, miks.

Kuidas on olla noor isa?

See on väga tore roll. Eriti kui su lapsed on sulle nii armsad. Siin piisab vaid lõhnatundmisest ja näkkuvaatamisest. Võõraid lapsi ma vist niimoodi süles ei hoiaks ega kussutaks. Lapsed on mulle siin elus kõige tähtsamad.

Ütlete, et te ei ole romantik, pigem praktilise meelega. Kuidas sellise meelega poiss teatri otsa komistas?

Mis puudutab teatrit ja selle tegemisse, siis sai lihtsalt sinna satutud, keegi ütles, et tule kaasa. Aga mida ma mäletan, on see, et kümnendast eluaastast hakkasin ennast sundima teatud asju tegema, et ennast raskustega karastada. Näiteks pargis paarsada sammu kõndides hoidsin hinge kinni.

Päris vabakasvatus pole mulle kunagi prioriteet olnud. Mul olid kaunis vanad vanemad ja nendel polnud palju aega minuga tegelda. Mängisin väga palju üksi, sest vend oli minust 14 aastat vanem. Sellepärast vist hakkaski enda sundimine mulle meeldima. Sõitsin näiteks suuskadega alla sealt, kust teised ei sõitnud. Ja pärast ühe suusa peal. Treenisin ennast justkui raskusteks. Kui nüüd mõni kolleeg on mõnest rollist ära öelnud, et ei saa sellega hakkama, siis mitte tänu aplusele pole ma sama rolli vastu võtnud, vaid mind on jäänud painama küsimus, et kas mina saan hakkama, kas ma suudan ennast ületada. Selles mõttes on mul tõesti veidi sportlase verd. Aga ülejala ei tee ma midagi.Ž

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee