Mihkel Ulman: „Olen rongi alt välja tulnud.“ (12)

Samas kehtib temagi puhul naljamehi iseloomustav kuldreegel, et morni olekuga kirjanikuhärra on kirjutanud mitmeid komöödiaid ning et ka palju kiidetud krimisarja "Ohtlik lend" üks märgusõnadest on huumor.

Ometi jättis 1980. aastate alguses mitmes ajakirjas trükimusta kogenud noor mees kirjutamise katki. Enesekriitika oli liiga tugev. Hipist Mihkel rändas mööda NSV Liitu, vedas loomi ning proovis kätt valvuri- ja katlakütjaametis. Seal sai raamatuid lugeda.

Ent pärast viieteistaastast pausi võttis ta sule uuesti kätte. Tung oli liialt tugev. Ning juba kümmekond aastat on ta pildil. Näidendite, filmistsenaariumide ja lasteraamatutega. Eriti meeldib Mihklile kirjutada lastele. Kuigi peret see töö ei toida.

Kuuldavasti kipute te igal sügisel depressiooni kalduma. Kuidas täna on?

Täna on ilm sedavõrd imeline, et patt oleks depressioonis olla. Kuigi sügis on aastaaeg, kus mul on väga kõikuv meeleolu.

Kas sügis on kirjutamiseks hea aastaaeg?

Arvan küll. Eriti kui ilmad on vihmased ja märjad, on hea ateljees istuda.

Olete pidanud matsavahi-, rätsepa-, lavatöölise-, postiljoni-, katlakütja-, valvuri- ja rekvisiitoriametit. Otsisite kohta oma elus?

Vaeavalt, et ma kohta ostsisin. Otsisin lihtsamat ja kergemat äraelamist, et aega võita. Lugemiseks või kirjutamiseks. Töökohad olid juhuslikud. See, mis ette sattus. Erinevalt tänasest oli valvuriamet väga populaarne. Siis sai töö ajal raamatut lugeda.

...ja kirjutada?

Jah, aga see asi jäi unarusse, sest arvasin, et kirjameest minust ikka ei saa. Kuskil viisteist aastat ei kirjutanud ma ühtegi rida. Isegi mitte päevikut. Lugesin küll, aga ei kirjutanud.

Päevikut täna peate?

Ei. Olen üritanud seda teha, aga ilmselt pole siis olnud sedavõrd suurt sisemist sundi või vajadust. Nüüd pole isegi enam aega.

Olen lugenud, et nooruses olite te tõeline hipi ja unistasite kommuunis elamisest. Kuidas selle kõrval tundub elada täna kapitalistlikus Eestis?

Probleem ongi selles, et siis polnud võimalusi, aga nüüd, kui on võimalused, olen ma kuskil kommuunis elamiseks liiga vana.

Aga jah, omal ajal sai rännatud mööda NSV Liidu avarusi ja ka kommuunides elatud. Kesk-Aasia, Karpaadid, Kaukaasia ja Venemaa on läbi sõidetud. Enamasti häälega, aga ka loomarongidega. Sõitsid vagunis koos loomadega lõunasse ja sealt häälega tagasi. Üksiti sai ka raha teenida.

Omal ajal teenisite elatist rõivaste disainimisega ning teil on isegi oma kaubamärk Ulman Studio. Kas see kaubamärk ka praegu töötab?

Selline kaubamärk on tõesti olemas, kuigi ma ise ei tegele selles valdkonnas juba kümme aastat. Nüüd on sellega seotud abikaasa, kes rõivaid disainib. Selle firma tooteid on võimalik osta näiteks Tallinna Kaubamajast. Aga me pole sellele ettevõtmisele kunagi reklaami teinud, sest toodangu maht on väike ning siiamaani pole ka rõivaste realiseerimisega probleemi olnud.

Mis siis ikkagi juhtus, et viisteist aastat hiljem uuesti sulepea kätte võtsite?

Ilmselt ikkagi tekkis mingi vajadus. Kirjutasin enda lõbuks valmis ühe näidendi "Täiuslikult õnnetud", mis aga kuskile ei jõudnud. Ent sellest hakkas siiski asi arenema. Saatsin ka kuskile võistlusele oma loo, mis läks jagamisele teise ja kolmanda koha vahel. See julgustas. Kuigi mul on kogu aeg ja tänini sisetunne, et kirjutan miskit jama kokku.

Te olete väga enesekriitiline?

Jah. Ilmselt ongi nii, et enesekriitika kasvab kiiremini kui võimed ja oskused. Võib-olla ka sellepärast pole ma juba aastaid näidendeid kirjutanud.

Pärast 60osalise seriaali "Me saame hakkama!" lõppemist lubasite, et sellist tööd te enam kunagi vastu ei võta?

Ütlen seda iga kord ja iga kord kõik naeravad selle peale. Eriti Ain Prosa. See on mulle juba nagu mantraks muutunud.

Krimisarja "Ohtlik lend" teisel hooajal hakkas teid stsenaristina abistama tütar Livia. Kartsite, et ei saa enam üksi hakkama?

Ta oli mulle kontrolli mõttes abiks juba esimesel hooajal. Ning ühe osa kirjutas praktiliselt ise kokku. Aga teisel hooajal olid mul ka muud tööd kaelas ning üleüldse oli koos parem kirjutada. Ja teineteist kontrollida. Kriminaalžanri puhul peab loogika üsna tugev olema.

Loodetavasti ei ole te kinni istunud, vanglaelu ja maailma pahupoolt näinud. Kuidas te seda kõike nii tõetruult ja realistlikult oskate edasi anda?

Ma ei tea, kui realistlik "Lend" on, rohkem ikka komöödia ja utreeritud. Aga mul on ka politseinikust konsultant, kes ei soovi oma nime avaldada.

Pealegi piisab vaid meediat jälgida ning lugusid tuleb kui varrukast.

Läänes kirjutavad analoogseid sarju mitu inimest. Üks süžeed, teine dialoogi jne. Kuidas te üksi jaksate?

Eks ta Eesti probleem ole. Rahvaarv on väike, turg on pisike ja siin ei jää muud üle, kui üksinda vaeva näha. Et sellest ka töö kvaliteet.

Just kvaliteet on see, mida "Ohtliku lennu" puhul rõhutada.

Selle seriaali kirjutamine on tõesti suurt naudingut pakkunud ning ilmselt on siin väga hea klapp ka näitlejate ja režissööri vahel. Mis pole vähe tähtis.

Välismaistest krimisarjadest ka šnitti võtate?

Jälgisin neid seni, kuni hakkasin "Ohtlikku lendu" kirjutama. Pärast seda huvi kadus. Aga midagi otse pole ma kuskilt maha kirjutanud. Kuigi algul püüdsin natuke agathachristielikke süžeekäike tekitada. Et need tundusid aga üsna võltsid, tuli enda mõistusega hakkama saada.

Kas head krimisarja saab ilma verelaskmiseta kirjutada?

Usun küll. Nüüd ma olengi hakanud mõtlema, et liiga palju verd ja surma sai "Lendu" sisse kirjutatud. Oleks võinud piirduda väiksemate kuritegudega.

Teil on see võimalus olemas, sest "Ohtlik lend" tuleb ekraanile tagasi?

Jah, siis vaataks tõesti, et mõrvu oleks vähem ja koomikat rohkem.

Kuidas te kirjutate? Olete hommiku- või ööinimene?

Ikka hommikuinimene. Et üldse sellist mahtu kokku kirjutada, peab olema väga metoodiline. Tavaliselt lähen ma hommikul ateljeesse ja kirjutan seal oma neli-viis tundi. Alla selle ei tule välja. Kodus mul kirjutamine ei õnnestu, sest mind häirib iga väiksemgi heli ja ma ei saa keskenduda. Mul peab olema täielik vaikus. Olen selles suhtes väga tundlik. Mäletan, et vanemad arvutid tegid küllaltki kuuldavalt häält, nii et pidin ateljees kasti teise tuppa tõstma, seina sisse augu puurima, juhtmed seinast läbi tõmbama ning lõpuks ka augu kinni toppima, et ventilaatori müra kuulda ei oleks.

Kas siit võib otsida ka põhjust, miks te Tallinna elamise Pärnu vastu vahetasite? Et suurlinna müra ei anna Pärnuga võrrelda?

Kindlasti. Olen tahtnud alati vaiksemas rajoonis elada. Tunnen ennast väljaspool linna alati paremini.

Miks te siis lausa maale elama ei läinud?

Abikaasa ei tahtnud. Pärnus on teater ja siin on suhteliselt rahulik. Hommikul ateljeesse tööle minnes jalutan ringiga mere äärest läbi. Selle tunniga jõuab mõndagi peas läbi või selgeks mõelda.

Olete üleüldse vist väga eraklik inimene?

Millegipärast olen ma muutunud selliseks. Kuigi olemuselt ma vist seda ei ole. Aga jah, mida aeg edasi, seda suurem erak on minust saanud. Mingitel esietendustel ma ei tunne ennast hästi, kui koos on palju rahvast.

Mida te siis teete, kui te parajasti ei kirjuta ega pildista?

Siis ma arvatavasti mõtlen kirjutamisele ja pildistamisele. See on see professionaalne kretinism.

Naela ikka oskate seina lüüa?

No oskan ikka. Kuigi viimastel aegadel pole ei remondiks ega maiste asjade ajamiseks aega olnud. Kui täna ongi vaja naela seina lüüa, teeb abikaasa selle töö pigem ise ära, kui et ootab, millal ma haamri kätte võtan.

Ka teie puhul kehtib põhimõte, et mitte päevagi ilma reata?

Küsimus ei ole selles, et lausa pean iga päev mõne rea paberile panema. Asi on tähtaegades, mis kukil istuvad. Tunnen ennast väga halvasti, kui tähtajad hakkavad peale pressima ja ma kardan, et ei jõua õigeks ajaks valmis.

Lähete närvi?

Just, lähen närvi ja selle asemel et kirjutada, hakkan ma tähtaegadele mõtlema.

Palju teil praegu töid kukil on?

Õnneks hetkel tähtajalisi kirjatükke ees ei kummita. Nii et olen rongi alt välja tulnud. On paar mängufilmistsenaariumit, millega ma tegelen.

Mida teile üleüldse meeldib kõige enam kirjutada? Filmistsenaariume, näidendeid, teleseriaale, raamatuid?

Lasteraamatud on kõige südamelähedasemad. Paraku ei ela nendest ära. See žanr on mulle kõige omasem. Ja mulle meeldib lasteraamatuid ka väga lugeda. Pole midagi paremat, kui hea ja vaimukas lasteraamat. Mul endal on ilmunud kaks lasteraamatut ja kolmas pealkirjaga "Eimiski" on kohe tulemas. Räägib tegelasest, keda pole olemas. Illustreerinud on selle noorem tütar ja toimetanud vanem tütar.

Järgmine töö, mis teile juba täna hirmuhigi otsaette toob?

Üritan midagi suuremat mitte enam ette võtta. Üks kriminaalsari kuskil terendab, kuigi ma loodan, et juhtohjad võtab siin enda kätte tütar. Pilootosaga ma juba vaikselt tegelen. Aga ilmselt ei saa ma rohkem rääkida.

Kui palju te üldse maailma maiste asjadega kursis olete? Talse või eurobori tõuse ja langemisi jälgite?

Viimasel ajal olen ma täielik sõltlane uudistest. See on kohutav haigus. Ja mida ma mitte kunagi elus pole teinud, kuid olen hakanud tähelepanelikult jälgima, on naftabarreli hind.