90 aastat kemmergukultuuri

Mõnessegi majapidamisse keeras vallakasakas seesinase käsuga asjata sisse – seal oli akuraat kullakamber juba püsti. Enamasti aga mitte. Ja nendes majapidamistes ei tahetud säherdusest ehitisest ka midagi kuulda. Selge mõistusega talupojad ei suutnud taibata, miks peab asja ajama haisvas ja umbses kambrikeses. Sestap leiti sadu ettekäändeid, miks keisri jalgsikäimiskohta oma majapidamisse mitte ehitada. Et pole aega ja lauad maksavad palju ning – ikka ja ennekõike – milleks seda vaja? Hädal käidi ikka lepikus või põlluveerel, talvel suure külmaga ka laudas.

Kui sakslased minema läksid, jäeti paljudes peredes kirjeldamatu konstruktsiooniga kullakamber sinnapaika ja asjatati laudas/lepikus/kraaviveerel edasi. Karistuse hirmus korralike laudseinte ja vettpidava katusega ehitatud hädakoht leidis aga mõne praktilisema kasutusviisi, kehastudes näiteks sahvriks.

Uus peldikuehituslaine tuli mõni aasta pärast vastset vabariiki. Riigi Tervishoiu Peavalitsuse toel käisid arstid ja meditsiinitudengid aastail 1922–1927 Eesti küla-külalt läbi. Sisse astuti igasse viiendasse tallu. Üles märgiti kõik, mis silma torkas, iseäranis tervishoidlikku seisundit näitavad kombed ja pruugid.

Tollaste sanitaartopograafiliste märkmete järgi teame, et 1920. aastail olid Eesti talunditest peldikud keskmiselt igas teises. Enam oli kemmerguid Tartumaal – 71,1 protsendis maamajapidamistes. Võrumaal seevastu leidus hädalkäimiseks ehitatud kohti vaid 41,7 protsendil talukompleksidest.

Igale neljandale Eestis leitud peldikule võisid noored haritlased üht-teist ette heita – et pole katust, ust või ülearu kindlaid seinu. Haruldane polnud päevikuis ka tähendus: tee saksa sunduse ajal ehittaud peldiku juurde on üsna rohtunud.

Enne Teist maailmasõda võeti aga kemmerg valdavas osas maaelamistes ikkagi kasutusele. Ja seda eelkõige sotsiaalsetel, mitte hügieenilistel kaalutlustel. Linnas õppivad lapsed ja lapsi õpetavad koolmeistrid lihtsalt teadsid, et nii on ilusam ja viisakam, ja kord juba katuse all ja teiste silme eest varjatult asjaajamine selge, on sest harjumusest keeruline vabaneda – kes seda ei teaks.

Lühendatult 29. mail 2004 SL Õhtulehes ilmunud artiklist: «Peldik tuli eestlase ellu suure sundimisega»