"Siit teatrist lahkun ma ainult, jalad ees." (1)

*****

"Paar päeva enne Hendriku minekut nägin ma unes Velda Otsust," meenutab Helle Laas kummalist unenägu enne nukuteatri näitleja Hendrik Toompere seeniori ootamatut lahkumist.

"Velda seisis nukuteatri ukse ees, rätik peas, näost hirmus kortsus ja viskas nalja, mis polnud üldse Velda Otsuse moodi. Ütlesin siis Veldale, et tule sisse, ma teen sulle vähemalt kapsasupi välja," räägib Toompere aastatepikkune kolleeg nukuteatris, Helle Laas. "Siis sai aga uni otsa. Ja alles nüüd, Hendriku äraminekust kuuldes sain aru, et küllap tuli Velda meilt kedagi ära viima."

Üleeile õhtul astus nukuteatri raudvara, näitleja, kelle mängitud Hunt Kriimsilma ja Postikanaga on kasvanud üles mitu põlvkonda lapsi, igavikuteele. Toompere seenior astus õhtul üle ukseläve sügispimedusse jalutama ning mõni aeg hiljem varises oma maja ees kokku.

Lahkus ülekohtuselt vara

Helle Laasi sõnul oli neil Hendrikuga kena komme piiri tagant tagasi tulles teineteisele tagasihoidlikke kingitusi teha. "Viimati tõi ta mulle Kanadast vahtralehega võtmehoidja, mis mul tänagi taskus. Ning kunagi kinkis ta mulle Islandi kividest ja konnakarpidest hiire, mille kivid ja karbid oli ta ise kokku liiminud."

Hendrik ja Helle olid tuttavad juba nukuteatri õppestuudio päevilt, 1960. aastate algusest. "Ta oli meie maja üks andekamaid inimesi, ropult andekas mees! Kõik tuli tal kergelt. Karakterid olid tal varrukast visata. Kui kiiresti ta kõike haaras! Tal oli hea mälu ja hea suhtlemisoskus. Samas oli Hendrik ka väga hea improvisaator. Mäletan, et nii vähe, kui mina teles "Hunt Kriimsilma" lavastuses episoodiliselt kaasa tegin, tuli tal see hunt kuidagi nii kergelt välja," jagub kolleegil kuhjaga kiidusõnu. "Viimati kohtusime me 14. septembril pärast lavastuse "Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused" esietendust, kui oli ka hooaja avamine. "Viskasime niisama nalja ja tühja-tähja," tõdeb Helle nukralt, kes üllatab, et koos mängisid nad vaid neljas-viies lavastuses. Viimaseks nende koostööks jäi Lutsu "Nukitsamees".

"Väga ülekohtuselt vara läks ta ära. Aga nagu suured anded ikka, ega ta endast väga ka hoolinud," tõdeb nukral toonil kunagine kolleeg ja endine nukuteatri lavastaja Rein Agur. "Viimasel ajal suhtlesime kahjuks harva ning paistab, et viimastel aastatel oli tal oma tervisega ikka väga palju probleeme. Hendrik oli ürgandega inimene, vaevalt et nukuteater oleks ilma Hendrik Toompereta üldse nii toiminud, nagu ta 1980. aastatel toimis. Ja kindlasti poleks nukuteatri nägu selline, nagu ta oli," rõhutab Rein Agur.

Näitleja Aare Uder ütleb, et nii kui Toompere nuku kätte võttis, nägi ta kohe selle kõige huvitavama poole ära. "Kord sügaval stagnaajal olime Uppsalas külas ühes väikses teatris. Seinal seisis üks nukk, väga kurva näoga. Korraga tõusis Hendrik püsti, hiilis nuku juurde ja haaras tal kõrist. Mille peale see kui ussist nõelatult püsti kargas. Talle oleks kui elu sisse läinud. Just nii oskas Hendrik käituda iga nukuga."

Õpetaja elas õpilase üle

Rein Agur ütleb, et Toompere oli realist ja mitte üldse boheem. "Ja väga loogiline inimene. Meeletult hea mäluga. Ja väga pragmaatilise talupoegliku loogikaga, mis on näitlejale ääretult vajalik, sest roll ei püsi väljaspool loogikat. Temal seda jätkus."

Elus oli ta täpselt samasugune, toob Agur paralleele lavavälise Toomperega. "Ta oli usaldusväärne ega varjanud tõtt, millega ta võis ka haiget teha. Aga sellega ta hoidiski oma sõpru koos. Temaga võis ka luurele minna. Mina pean teda Eesti nukuteatri seltskonnast ainukeseks tõeliseks suureks andeks. Nimetasin teda laval ikka juhtoinaks," ütleb Agur ja lisab, et kuidagi ei saa jätta nimetamata kullafondi kuuluvaid Toompere rolle nagu Gulliver või Väike Illimar, aga ka tema Shakespeare’i rolle.

Legendaarne Ferdinand Veike meenutab, et Toompere öelnud ikka, et kui tema nukuteatrist kunagi lahkub, siis ainult, jalad ees. "Enne ma siit teatrist ära ei lähe," korranud Toompere. Nüüd tuleb Veikel, Toompere õpetajal, minna oma õpilast viimsele teekonnale saatma. "See on nii ülekohtune," lausub vanameister väga vaikse häälega.