Inimesed
7. oktoober 2008, 00:00

Jose Carreras on seljatanud leukeemia

20 aastat tagasi ähvardas leukeemia tipptenor Jose Carrerase jõulisimas loomeeas hauda viia. Arstide prognoos oli ränk: elušansse üks kümnest. "Ma olen tõestus, et seda lahingut on võimalik võita," ütleb laulja Timesile antud intervjuus.

1987. aastal oli Jose Carreras 41 aasta vanuses oma põlvkonna säravamaid tenoreid. Ta valmistus parajasti Pariisis "Boheemi" ekraaniversiooni filmima, kui teda tabas hambavalu. "Arvates, et mul on mingi põletik, läksin hambaarsti juurde." Arst määras antibiootikumiravi. Kuid Carreras tundis end järjest halvemini ning otsustas südame rahustuseks haiglasse minna.

Pärast paari analüüsi võtmist anti Carrerasele korraldus ööseks haiglasse jääda, tema aga ajas vastu. "Ütlesin, et see on võimatu, mul on homme võtted. Mäletan, kui ärritunud ma olin. Ja siis nad ütlesid mulle diagnoosi: et see on lümfoblastiline leukeemia."

Voodiveerel käisid naine ja armuke

Carrerase maailm varises kokku. Ent ta sisendas endale: kui on kas või üks võimalus miljonist terveks saada, siis tal tuleb selle nimel võidelda. Barcelona onkoloogid saatsid Carrerase USAsse Seattle’isse, kus esimest korda kasutati luuüdirakkude siirdamise järgset uut ravimit nimega GM-CSF. Järgmised 10 kuud veetis ta steriilses palatis ihuüksinda. Teda käisid kordamööda trööstimas nii seaduslik abikaasa Mercedes, kellega tal on kaks last, kui ka armuke Jutta Jager.

Radioteraapia tekitas nõrkust, peapööritust ja iiveldust. Kiirituse ajaks koostas tipptenor endale ümisemiseks programmi aaria­test, mis kestsid täpselt nii kaua kui protseduur. Neli minutit "Aidat", kolm ja pool minutit "Carmenit". Piinavaid seljaajupunktsioone lasi vapper laulja teha ilma üldtuimastuseta, kartes, et torud, mis pannakse hingamisteedesse, võivad tema häält kahjustada.

Ometi läksid vereanalüüsid järjest halvemaks ning ühel hetkel andsid arstid Carrerasele vaid 10% paranemisšansse. Kuid vastu kõiki ootusi hakkas laulja luuüdi ühtäkki taas vererakke tootma.

Carreras julges ellujäämisse uskuda alles siis, kui haiglast välja pääses. Nüüd on ta võtnud leukeemiahaigete külastamise oma südameasjaks. "Üritan seda teha igal pool, kus viibin, et neile veidigi lootust anda."

Haigus õpetas isekusest vabanema

Vähem kui nelja kuu pärast laulis Carreras taas avalikkuse ees. Esmalt alustas ta treeninguid duši all. Algul oli hääl nõrk nagu kehagi, ent harjutused ja ujumine andsid rammu juurde. Vabaõhukontserti 1988. aasta juulis Barcelonas tuli kuulama 150 000 inimest. 1990. aastal debüteerisid Carreras, Placido Domingo ja Luciano Pavarotti kolme tenorina.

"Tundsin rahva armastust ja solidaarsust. See oli paranemisel ülimalt tähtis. Olen teadusele ja ühiskonnale väga palju võlgu," kinnitab Jose Carreras, kelle rahvusvaheline vähifond on teadusuuringuteks kogunud üle 150 miljoni euro.

Carrerase eraelu oli heitlikum. Läinud 1992. aastal naisest lahku, viivitas laulja Jutta kosimisega. Too abiellus aga aasta hiljem Austria ärimehega ning kinkis talle kolm poega. Kuid 2004. aastal sai paar taas kokku ning kaks aastat hiljem abielluti.

"Olen teinud vigu nii era- kui ka tööelus," tunnistab Jose. "Tähtis on olla kirglik, kuid tuleb ühendada südant ja pead." Haigus õpetas teda isekusest vabanema. "Töö oli mulle väga tähtis. Hiljem olen püüdnud pääseda lähemale oma lastele, pereliikmetele, inimestele üleüldiselt. Saad ühtäkki küpseks. Teatud väärtused muutuvad tähtsaks. Raske on oma tänulikkust väljendada. Aga ma olen tõestuseks, et seda lahingut on võimalik võita!"