ÕL ARHIIVIST | Esimene Rock Summer kui laulev revolutsioon (18)

1987. aastal lauluväljakul korraldatud "Heavy suvest" välja kasvanud esimene Rock Summer kandis alapealkirja "Glasnost 88". Kolmel päeval käis summeril kokku umbes 150 000 inimest, kes esimest korda seisid otse suure lava ees ja nägid silmast silma superstaare, kes seni olid olnud kättesaamatus kauguses.

20 aastat tagasi lõid neli meest – Jüri Makarov, Rein Lang, Aivar Sirelpuu ja Erki Berends – käed, et teha teoks ammune unistus ja korraldada Nõukogude Liidus esimene tõeline mitmepäevane rokifestival, mille märksõnadeks said ideaalid, tegemisrõõm ja ühtsustunne. Õige pea kasvas summerist välja Ida-Euroopa suurim muusikafestival, mis ometi 90ndate keskel suure pauguga pankrotti läks.

"Kui algselt oli kokku lepitud, et Rock Summeri kaubamärgi omanikuks on neli meest, siis 1989. aasta kevadtalvel mõtles Jüri ümber, et see on ikka tema oma, et kõigil teistel säilib töörõõm olla töövõtja tema ettevõttes. Minule ei sobinud see mitte üks raas. Ja nii need tülid algasid," toob praegune justiitsminister Rein Lang välja vaid ühe põhjuse kümnete seast, miks kõik Rock Summerid lõpetanud Gary Moore’i "Still Got The Blues" 1996. aastal viimast korda kõlas.

Sõpradetandemil Makarovil-Langil oli seljataga Harku kantripäevade ja "Heavy suve" korraldamise kogemus. Nüüd taheti ette võtta tunduvalt suurem suutäis. "Pärast "Heavy suve" mõtlesime, et nüüd võiks ka mõne välismaa bändi kutsuda. See oli loogiline jätk, et tahaks kõrgemale ja kaugemale," ütleb Rock Summeri nime ristiisa Makarov. Kampa kutsuti Tartu muusikapäevade korraldaja Erki Berends ja riikliku filharmoonia levimuusikaosakonna juhataja Aivar Sirelpuu.

"Mingil moel läbi Jüri tuttavate tekkis kontakt Soome Radio 1-ga ja sealse väga toimeka mehe Markku Veijalaisega," mäletab Berends. "Samas kõik see, mis Eestis toimus, oli neis tekitanud erilise huvi. Sõna glasnost oli maailmas kõige enam kasutatud sõna." Ka Makarovi kinnitusel innustas soomlasi just laulev revolutsioon ja nad teatasid, et tahaksid teha midagi laulusillataolist. "Et nende poolt oleks ka tehnika. Nii see asi ketrama hakkas."

Rock Summer sündis tänu soomlaste abile

Lang ütleb otse, et ilma soomlaste abita ei oleks Rock Summerit sündinud. "Meil ei olnud isegi vahendeid, et lääne vendadega mingeid läbirääkimisigi pidada. Meil polnud isegi faksiaparaate ega telekseid. Väga suure osa sellest tööst tegid ikkagi ära Radio 1 tegevdirektor Markku Veijalainen ja tema seltskond."

Berendsi sõnul võtsid soomlased väga suure riski, et Eestis midagi niisugust korraldada. "See, et tol ajal bändid üldse julgesid Eestisse tulla, võrdub sellega, kui täna helistada mõnele lääne artistile, et meil siin Lõuna-Osseetias on üks lava üles pandud ja et me siin laulame ka natuke. Äkki tulete esinema?" toob Makarov ilmeka paralleeli.

Tunnistades, et artistide listi koostades ei tundnud ta staaride ees vähimatki aukartust ning et juba enne esimest summerit koputas ka rollingute uksele. Ent tol aastal bänd ei tuuritanud. Järgmisel aastal koputas Makarov uuesti, ent siis võttis rahanumber tal hinge kinni. "Üritasime küll sponsoreid leida, aga see oli tol hetkel utoopia," meenutab peakorraldaja.

Kuna jäme ots esimese summeri korraldamisel oli soomlaste käes, taotlesid Soome mänedžerid ennekõike oma ansamblite tutvustamist. "Nii me saimegi sellise kõva nime nagu Juice Leskinen ja palju teisigi," ütleb Berends. Lisades, et väheoluline ei olnud paljude lääne mänedžeride ja bändide huvi piiluda pragunema hakkava raudse eesriide taha. "Eks paljud tulidki sellepärast, et see kõik oli neile põnev ja tundmatu. Ja Soome kaasasolek andis ka kindlustunnet," lisab Sirelpuu.

"Mitmed nimed, kes soomlaste poolt ette lükati, ei öelnud meile ju midagi. Nagu näiteks Rootsi ansambel Sky High," tõdeb Berends. "Aga saime ka selliseid esimese suurusjärgu tähti nagu Big Country, Steve Hackett, nagu Public Image Ltd. koos John Lydoniga. Need olid ikka nimed, kelle kohta ei osanud muud öelda, kui käsi laiutada. Sest meie senine tase oli piirdunud Czesław Niemeni, Locomotiv GT ja võib olla veel mõne Soome ansambliga. Selline hüpe oli midagi uskumatut. Nii meile endile kui ka muusikamaailmale."

Poliitiliselt oli aeg summerile soodus

Langi sõnul maksis lääne staaride honorarid kinni Radio 1. "Neil olid seljataga tugevad sponsorid," teab Lang. "Soomlased võtsid festivali kui kõige tavalisemat bisnisprojekti. Ma ei teagi, kas nad jäid kasumisse või kahjumisse. Igatahes mäletan, et Big Country nõudis oma esinemise eest 10 000 naela, mis oli nende tavaline taks." Aivar Sirelpuu arvates oli esinejate honorar siiski tavalisest taksist palju väiksem. "Tegemist oli vastutuleku ja ärarääkimisega. Eks promootorid vaatasid seda kui võimlust ja avanevat turgu. Aeg oli poliitiliselt soodus ürituste korraldamiseks. Lisaks oli esimesel summeritel väga palju kaasas vabatahtlikke. Raha ei loetud. Isegi osa tehnikat anti tasuta," teab Sirelpuu, kelle koordineerida oligi tehniline pool, lava, heliaparatuur ja kogu toetav infrastruktuur.

Suurtel artistidel on üldjuhul ka suured nõudmised. "Ega me nendele artistide nõudmisetele ja lepingutele, kus kirjas, millised peavad olema hotellid ja mis peab olema laual lava taga, mingit tähelepanu ei pööranud," muigab Lang. "See oli meie jaoks nagu abrakadabra. Kui Big Country sellid laeva pealt maha astusid ja avastasid, et nad Olümpia hotellis on pandud kahekesi ühte tuppa elama, oli nende imestus pehmelt öeldes košmaarne."

Makarov lisab: "Kogu aeg oli mingi jama. Sest mitte midagi saada ei olnud, süüa ei olnud. Aga esinema tuleb artist, kes saadab kaks lehekülge nimekirjaga, mis laual peab olema. Nii mõnigi kord ma küsisin, et mis see Gatorade on. "See on üks limonaad." – "Ahah. Huvitav." Me elasime nii erinevates maailmades." Lang täiendab: "Mitte midagi polnud. Kõike tuli hankida. Alates peldikupaberist ja lõpetades ei tea millega. See oli ikka omajagu kurnav."

Kare vetsupaber ja kaunid eesti tüdrukud

Vaatamata paljudele täitmata lubadustele keegi artistidest otsa ümber ei pööranud. "Jah, meil polnud pakkuda sviite, aga sellega lepiti. Pigem nauditi õhustikku ja eesti tüdrukuid, kes olid imeilusad. Ning hiljem võis välismeediast lugeda, et niivõrd rahumeelset ja muusikakeskset festivali polnud nad varem kogenudki," ütleb Berends.

"Nad olid ikka täiesti hämmingus, sest esiteks ei olnud nad kuulnud midagi Eestist ja ega nad ka teadnud, mis neid ees ootab. Ilmselt olid nad valmistunud palju hullemaks. Mis neid ennekõike hämmastas, oli publik, et rahvas on nii muusikajanune. Eriti hakkas see silma Steve Hacketti esinemise ajal. Ta oli ju laval akustilise kitarriga, aga samas võis kuulda nõela mahakukkumist. See kõik oli välisartistide jaoks täiesti käsitlematu. Nagu seegi, et platsil viibivad miilitsamehed pigem kuulasid, näpp suus, muusikat, kui et rahustasid mõnda laamendavat festivalikülalist," räägib Berends.

"Sestap olimegi hiigelsolvunud, kui Melody Maker kirjutas, et kultuuri pole siin mitte mingisugust ja kõik see, mis siin toimub, on täielik jama," kummutab Lang ilusad mälestused. Erki Berends mäletab muusikalehest Melody Maker aga Big Country laulja repliiki, et vetsupaber hotellis oli liiga kare. "Küllap see korjati üles, et asi liiga ilus ei tunduks," usub Berends. "Aga need olid väga väikesed miinusargumendid, mis välja toodi. Aga kõik muu toimis ikka väga hästi."

Kui palju esimesel summeril lauluväljakult rahvast läbi käis, ei oska praegu keegi öelda. Sest turvaaedu kui selliseid praktiliselt polnud. On räägitud arvust 150 000. Kuigi summeri esimesel päeval sadas nagu oavarrest.

"Kõigepealt said filharmoonia piletid otsa, siis linnahalli piletid ja lõpuks toodi juurde mingeid pileteid linnavalitsusest," mäletab Makarov.

"See oli meeletult võimas pilt, kui Big Country oli laval ja kogu see rahvamass kaasa elas," meenutab Sirelpuu summeri ühte tipphetke oma mälestustes. "See tohutu siiras vastuvõtt ja sünergia, mis publiku ja ansambli vahel tekkis!" Langi sõnul tahtis Big Country solist Stuart Adams ansambli esinemise ajal keset lava ka sinimustvalge lipu püsti lüüa, kuid mänedžer lõi vedelaks. "Ega ikka ei löö küll, me oleme muusikud ja mitte poliitikud," vahendab Lang. "Mispeale me olime ikka väga pahased."

Makarovi kõrghetk jääb Ivo Linna, Alo Mattiiseni ja In Spe ühislaulmisse "Eestlane olen ja eestlaseks jään". "Kogu väljak nuttis ja keegi välismaalastest ei saanud aru, mis meil toimub."

Ka Berendsi emotsioonid läksid lakke, kui In Spe viie isamaalise lauluga esines. "Ja välismaa artistid, niipalju kui neid seda nägi, ei uskunud oma silmi, et kogu see rahvas – eri hinnangutel oli platsil 60 000 – 80 000 inimest – hoiab käest kinni ja laulab kaasa."

Aeg sai otsa ja pankrott tuli vastu

Kui esimese Rock Summeri lõppedes kõlas kolmanda päeva hilisõhtul hämarusse mattunud laulukaare all igatsusest ja kurbusest kantud imeilus Gary Moore´i "Still Got The Blues", oli neljal mehel selge, et 1988. aasta Rock Summer ei jää viimaseks.

"Me kõik olime natuke kõrvust tõstetud ja positiivselt meelestatud, sest kõik sujus üle ootuste hästi. Miks siis mitte korrata!" ütleb Berends. Sirelpuu: "Suutsime näidata, et ei tuldud maale, kus elatakse kiviajas. Emotsionaalne laeng andis ka tõuke ja usu teist summerit korraldada."

1996 sai Rock Summer siiski otsa.

"Ilmselt aeg sai ümber," jääb Berends diplomaadiks. Tema astus juba 1992 reelt maha, et hakata Kuku raadiot üles ehitama.

"Jüri oli oma ajast ees kohe päris mitu sammu, samas kui majanduslik olukord ei jõudnud järele ja rahvas ei jõudnud järele, see kõik maksis kätte," leiab nüüd Saku Suurhalli juhataja toolil istuv Aivar Sirelpuu.

"Aeg sai otsa," kordab nüüd Otepääl lambaid karjatav Jüri Makarov. "Pangad müüdi välismaalastele, toetussummad vähenesid, uus reklaamiseadus keelas Philip Morrisel oma toodangut reklaamida. Nii et mitu asja korraga." Kõige karmim oma hinnangutes on praegune justiitsminister Rein Lang: "Makarov on tohutu ideede generaator ja need ideed on tegelikult väga nutikad. Kui aga teostamiseks läheb, on meri põlvini ja ta ei arvesta mingit realiteeti. Ning tulemused on hukatuslikud. Ta ju sisuliselt kärutas kogu selle kaubamärgi pankrotti."

"Rock Summeri võib-olla kõige tähtsamad tegijad ei ole mitte meie neli, kes me panime selle asja kokku, vaid laulev revolutsioon. See pani selle asja kokku, tõi inimesed väljakule, pani helisema noodid nii pillimeeste kui ka publiku südames. See on see, mille pärast tasub summerit kõige enam meenutada," võtab Ida-Euroopa suurimaks muusikafestivaliks tõusnud Rock Summeri esimese aasta kokku selle looja Jüri Makarov.

Esimese Rock Summeri esinejad

Big Country (Šoti)

Steve Hackett (Inglismaa)

Public Image Ltd. (Inglismaa)

Leather Nun (Rootsi)

Sky High (Rootsi)

Eppu Normaali (Soome)

Sleepy Sleepers/Leningrad Cowboys (Soome)

Juice Leskinen &

Huhtikuu ´88 (Soome)

Pave Maijanen (Soome)

Mamba (Soome)

Balkan Air (Itaalia)

Citron (Tšehhoslovakkia)

Dialog (NSVL)

Dinamink (NSVL)

Rock-Hotel (Eesti)

Seitsmes Meel (Eesti)

Mahavok (Eesti)

Vitamiin (Eesti)

In Spe (Eesti)

Ultima Thule (Eesti)

G.G.G. (Eesti)

Lainer (Eesti)

Singer Vinger (Eesti)

Rock Summer kestis Tallinna lauluväljakul 26.–28. augustini 1988.