ALATI HÄRRASMEES: Sadagu taevast mida tahes, Jüri Makarov raputab vaid ülikonda ja astub ikka edasi. Foto: Mati Hiis
Inimesed
16. august 2008, 00:00

Jüri Makarov: "Mingil hetkel oli mul enda ja pere pärast tõsiselt hirm!" (23)

20 aastat tagasi oli Jüri Makarov mitte ainult Eesti, vaid kogu Ida-Euroopa muusikatööstuse edu ikoon ja käilakuju.

Kuulsa "Rock Summeri" vaimne isa. Teda jahtisid paljud USA ja Jaapani kuulsad muusikamänedžerid. Sest nende arvates ei olnud siinkandis midagi sellist üldse võimalik teha. Aga kuni tüüris oli Jüri Makarov, siis imed jätkusid.

Jürile pakuti "Rock Summeri" hiilgeaegadel kümnetesse tuhandetesse dollaritesse ulatuvaid kuupalku, et ta looks silla lääne muusika ja Venemaa vahel, aga Jüri ei kolinud New Yorki ega Tokyosse. Temal mõlkus mõttes muu – teha elutöö siinsamas Eestis. "Aga oli tõesti üsna võimas tunne, kui meie korraldada anti Mike Oldfieldi kontsert Moskvas Punasel väljakul," meenutab Jüri toonaseid, peaaegu imelisi aegu.

Jõukus aina kasvas

Makarov Muusik Managemendist oli tasapisi kasvamas kohalikus mõistes meediakorporatsioon, mille harud ulatusid juba igale alale. Festivalikorraldajast kasvas välja omal ajal ülimenukas ööklubi Piraat, mis päeviti tegutses ka Eesti ühe esinduslikuma kinona, kus pandi pearõhk just uudis- ja väärtfilmidele. Top-Raadio hakkas kasumit tootma juba neljandal tegutsemiskuul. Pole ka ime, sest mikrofonide taga istusid noored, tänapäeva tõelised kuldsuud Vahur Kersnaga eesotsas. Koos Vikerraadioga tõusti kiiresti Põhja-Eesti kõige kuulatavama raadiojaama tiitlini. Mis omakorda tähendas, et kõige rammusam mant riisuti ka reklaamiturult. Jõukus aina kasvas. Ahnus samuti. Kõrghetkel oli Makarovi palgal oma 300 inimest.

Pisut hiilivalt tuli ilmale Makarovi telejaam Tipp TV, üks esimesi Eesti erakanaleid üldse. Seda luues võttis Jüri endale meeletu riski, sest kellelgi polnud õieti aimu, millised summad lähevad mängu telekanali käivitamisel ja edaspidi. Ka puudus ülevaade, kui suure piimaanniga oli telekanali põhiline toitev ema – reklaamiandja.

"Eks ta olnud tõesti mäng lahtise tulega, sest olime väga tüütud ja valusad konkurendid kõigile. Ja mõistagi ka iseendale. Ega meid vaadatud hea pilguga kusagil," arutleb Jüri nüüd. "Eesti probleem ongi ju põhiliselt selles, et nii kui keegi siinkandis midagi saavutab, hakkavad naabrid kohe mõtlema, et nüüd on kindlasti mingi riugas mängus.

Võlad ja ähvardused

Esimene tõsisem kivimütakas Jüri muidu hästi töötanud masinavärki pudenes 1990. aastal, kui segaste aegade tõttu jäi pidamata "Rock Summer". See oli Makarovile tõsine hoiatus, et kõik ei pruugi sõltuda iseendast ja maailmas on olemas seletamatu ja vääramatu jõud. Jüri on palju hiljem väitnud, et masendus oli totaalne ning mitte harvad polnud hetked, kus mõtted käisid nööri ja seebi ümber. Ometi kihutas Makarovi rakett paokiirusel.

Ent mingil hetkel sai gravitatsioonijõud ületatud ja käis pauk. Palju valjem kui oodata osati. Lehtedes loeti üle päeva üles, kellele Makarov Muusik jälle võlgu jäi. Oli kiretuid kommentaare, aga ka sulaselgeid ähvardusi. Jüril ei jäänud üle muud kui minna maapakku, kaduda inimeste silme alt. Ei ainsatki intervjuud, vastust telefonikõnedele ega meilidele. Ainus kontakt välismaailmaga oli Tele2 reklaam, kui ta telefoniga keset lambakarja üle maailma suhtleb. Ta ise lootis, et nii jääb igaveseks. Hullud ajad tõid kaasa meelemuutuse. See ei olnud jumala embus – selleks on Jüri liialt praktiline. Purunes senine perekond ja tekkis uus. Aga profiil muutus väga madalaks. Rahva jaoks jäi rockmuusika käilakuju täiesti kadunuks. Senine suur oraator, kes lausa nautis oma esinemisi publiku ees, oli vaikinud.

Usun, et vaid veerandsajandipikkune tutvus suutis selle intervjuu välja meelitada. Ja kinnitab samas, et suud rahvale täiesti puhtaks rääkida ei kavatse ta arvatavasti kunagi. "Liiga palju elektrit ja ohtu on õhus."

Ütle vähemalt vihjamisi, mis tol ajal juhtus?

Kõige lihtsam oleks öelda, et ära tüütas. Igal inimesel viskab ju mõnel hetkel üle. Juhe jooksis kokku. Tegelikult ei ole asi muidugi päris nii. Oma lapsi niisama lihtsalt ikka üle parda ei heideta. Ma ei vihja ainsalegi praegusele erakonnale või inimesele. Aga sattusin lihtsalt kõikide parteide surve alla, kes hästi töötavat meediakogumit oma käpa alla tahtsid saada. On ähvardatud mind ja minu perekonda-lapsi. Kõige hullemaga. Ja vähem hullemaga, kui hakkasid pudenema telesaatjad ja elektrikatkestused muutusid igapäevaseks. Põhiline ähvardaja on nüüd küll juba meie hulgast lahkunud. Samuti püssipaugust, nagu ta mullegi soovis. Aga paljud määrajatest on praegugi vägagi elusad ja ikka määrajate hulgas. Tunnistan, et mingil hetkel oli mul enda ja pere pärast tõsiselt hirm. Pidev elamine hirmus oli ilmselt ka väga tugev tegur, miks meie kolmelapseline pere lagunes. Lahkusime tõeliste sõpradena, andes teineteisele võimaluse uut elu alustada. Minu elu algas ikka täiesti nullist. Aga pealinna mängu mängida ma ei tahtnud.

Kuid põhjakõrbemisel oli kindlasti teisigi põhjusi. Põhimõtteliselt alustasid just tol hetkel paljud meediumid. Ega see konkurents tollal just kõige ilusam olnud. Ja kui on võitlus, siis on ka langenud. Arvan, et vastasin vägagi diplomaatiliselt, solvamata kedagi.

Kuidas sinu kui elukutselise tallinlase hing võttis ja võtab praegugi vastu suundumise nii sügavale eksiili?

Olen tegelikult terve elu olnud lõhestunud inimene. Pool minust elab merel purjekal. Teine pool seenemetsas. Nii istub eksiil looduse keskel mulle lausa ülihästi.

Mäletan, kuis üks mu sõpradest vedas mind sügavale Peipsi äärde, lausa soo keskele saarele, kus elas üks mees kolme naisega. Naishobuse, naiskoera ja naiskassiga. Mul jäi suu imestusest lahti jupiks ajaks – kui korras oli selle mehe majapidamine. Puhtus ja klanitus võtsid lausa silmad veele. Milline kelder – puhtam kui silmaarstikabinet. Oma oad, omad juurikad, kõik korrapäraselt reas. Oma tarudest korjatud mesi. Kadedus tahtis hinge matta. Heas mõttes.

Minu imestused ei lõppenud. Hommikul, kui kaevul koos teiste metsameestega nägu pesime, jäi ta hetkeks vait ja tõstis hoiatavalt näpu. Sügavas vaikuses mingi kluugutamine. Minu jaoks täitsa tavaline metsahääl. Eriti ei märganudki seda. Ent üks küsib peenikese häälega: "Paned tedrekukke või?" "Tedrekukke jah," vastab sõber. "No siis tuleb järgmisel nädalal särg kudema..." vastab metsamees. Mis tähendab, et olin elus teinud seda, teist ja kolmandat. Aga emakese maa ära unustanud. Ja äkki haaras mind hirm, et kui samal – praegusel – moel edasi panna, võivad sedasorti mehed ära kaduda. Ja keegi ei oskagi enam looduse keelt. See märguanne – väljakutse – oli mõeldud minu jaoks. Et samuti oskaks lugeda Kuu keelt. Mitte et ainult tunneks rõõmu pisikeste kassi- või koerapoegade pärast. Vaid oskaks kaasa tunda hobusele, kes surnud varsa sünnitab ja siis kaua-kaua nagu ema lapsukese eest ikka hoolitseb. Saamata aru, mis tegelikult toimunud on.

Tallinna oled täiesti unustanud?

Korra kuus olen sunnitud käima. Teen seda väga vastumeelselt. Telefon ja arvuti teevad ju vahemaad väga väikseks. Aga kui sellest mobiilireklaamist teada tahad, siis see pole bluff, vaid sulatõsi. Elan tõesti sellises augus, kuhu ei ulatu ühegi teise telefonihiiu haare. Vaid Tele2.

Kui satud Tallinna – kui paljud inimesed võivad sulle näpuga näidata või kurja sõnagi öelda, et jäid neile endistel aegadel võlgu?

Mitte ainuski. Vastavalt töötasu seadusele said pankrotiprotsessis kõik kätte, mis neile kuulus. Pankrotipesa vähegi väärtuslik vara müüdi ju maha ja sealt tilkus tagasi isegi rohkem, kui miinuspoolele jäi. Väike ime – endalegi jäi näpuotsaga.

Ma nimetaksin kogu protsessi rohkem raugemiseks. Mis tähendab, et mina selle ettevõttega enam tegemist ei teinud. Kes küsima läks, see ka oma osa sai. Ja kui küsima ei mindud, ega vägisi ka topitud. Hetkeline paanika, et järsku ei saagi midagi kätte, oli täiesti asjatu. Hirmul on ikka probleemist suuremad silmad.

Vähemalt nooruses tunti sind kui elavhõbedat, kes ei seisnud minutitki paigal ja ajas andunult oma asja. Nüüd oled ilmselt jõudnud taevase rahu väljakule. Kas igav ei ole?

Vaata, selle asjaga on nii. Mingi kõrgema käsu kohaselt on inimene loodud selleks, et kaheksa tundi teha oma leivatüki eest tööd. Kaheksa tundi tunda mõnu, et su kõht täis on, ja kaheksa, et valmistuda järgmiseks tööpäevaks. Minu meelest on needki proportsioonid paigast ära. Miks peaks inime kõhu nimel töötama kaheksa tundi, neljast piisaks täiesti. Ja imede ime – mõnes paigas ongi see nii.

Kui olime 30. aastates, ei töötanud vähemalt MMMis keegi kaheksa tundi. Ikka venisid päevad 12 tunni pikkuseks ja kauemgi. Selle päevaga tehti ära tegelikult nädala töö. Märkasin hiljuti, et mul polnud kümme aastat olnud ainsatki puhkusepäeva. Seetõttu ei pea sa kaugelt otsima põhjust, miks mulle praegune elu meeldib. Ja nõrkus- või langushetkel ei ole ühest põhjust. On see põhjus. Aga ka see ja veel see.

Kuidas maamees Makarovi päev praegu välja näeb? Kas hommik algab tavaliselt ärkamise, sügamise ja kikude pesemisega? Ja siis heinale...

Pole siin aega sügada midagi. Nagu nõiaväel kerkib kõigepealt pilk taevasse – mida sealt tänaseks lubab. Kas taas pussnuge. Või tuleb tõepoolest üle pika aja selline ilm, et midagi tõepoolest heinamaal toimetada. Panen käe südamele, et tänavu jäigi hein tegemata – karata jätkuvalt varju ja varju alt muutis kogu tegevuse mõttetuks. Hein jäigi sel aastal tegemata. Tuli esimest korda osta. 42 suurt 300kilost rulli ja 10 tonni väiksemaid pakke. Eks söögilaua äärde kogune ka paras hulk elukaid: viis hobust ja paras kari lambaid.

Mis sa hobustega teed?

Kui midagi targemat teha pole, siis kallistan. (Naerab.) Tegelikult on igal meie pere liikmel oma hobune ja ta teeb suksuga, mis aga meeldib. Ratsutamine meeldib meile kõigile. Ja nendega askeldamine paneb sulle ka meeldiva kohustuse.

Aga lammastega? SL Õhtuleht kirjutas just Dmitri Demjanovi suu läbi, et Eesti lammastega pole suuremat midagi peale hakata, sest need kasvatatakse raugaks ja neile antakse täiesti valet sööki.

Just Demjanovi juurde Gloria menüüsse nad jõuavadki. Ja mitte lõpuks, vaid ikka siis, kui on õige aeg. Olen seda asja pisut uurinud ja tean, millal see kätte jõuab. Minu kasvatusmeetodit võib vabalt nimetada mahedaks. Lammas on väga tundlik loom. Seepärast kasvatangi ise heina ja kaera, teades, et need ei ole saanud grammigi keemiat. See oleks kohe näha kevadel, kui sünnivad talled.

Ent ikka tagasi selle telefonireklaami juurde – mis ülemaailmsed asjad sul ajada on?

Ega ühtegi vana armastust – kui ta ka poolenisti roostes on – ei raatsi ära visata. Kindlalt üle aasta oleme tegelnud kuulsa "Ooperifantoomi" toomisega Tallinna detsembris, kus kõik – nii esinejad, orkester, kujundus, valgus, kostüümid kui ka tehnika tulevad otse Broadwaylt. Tegemist on Ivan Jacobsi variandiga, mis on ingliskeelsetest üks esimesi. Kes tahab aga Veberit, saab ka selle. Võtsime oma tiiva alla Eesti tuntuima mustkunstniku Jürgen Veberi, kes suve jooksul on selgeks õppinud suure hulga silmamoondusi ja astub nendega peagi rahva ette.