Setu rahvalaulikust vestvat filmi vaatama kogunenud inimesed – silma järgi 300, ehk peoga peale – on talvejopedes, keepides, vihmavarjude all. Mõni istub mahalaotatud kilel, mõni üksik kaasataritud klapptoolil, mass aga seisab: seltsinguti külg-külje kõrval, paariti teineteise taga.
Nutikamad rüüpavad termosest. Veel nutikamad töötavad põuepudeliga – alguses mekutades, hiljem sõõmuga rüübates. Prillikandjad urgitsevad alatasa taskust rätiku lagedale.
"Eestlane on kõige suurem vabaõhuürituserahvas, keda ma tean," tõdeb Ain Mäeots tunnike varem, kui ilmastikule valla Meremäe mäel autoderivi aina pikeneb.
Setumaal mäepealset vabaõhu-eelesilinastust planeerides arvestati sooja augustiööga, mil päike punastab metsa taha ja udu rühib sosinal järsakust üles. Tegelikkus: Kinobuss koos kaaslastega – RMK esindus, toitlustajad, Lodjakoda – on parkinud end novembrisse.
Aga inimesi tuleb. Kes sirutab vihmakülmad käed kohe auravsuitseva lõkke suunas, kes ronib hakatuseks vaatetorni.
Suiti muidu kosutava koduõlle müüja äri kiratseb.
Kümne aegu õhtul hakatakse üles pumpama vaatetornile toetuvat ekraani ("Taarka"-huvilised Kinobussi telki ei mahuks). Inimesed sätivad end selle ette, nende selja taga haigutab org.
Pool tundi läheb ära, enne kui "Taarka" kohalolevad võtmeisikud – režissöör Ain Mäeots, operaator Elen Lotman, vana Taarka Marje Metsur ja produtsent Anneli Ahven – püstijalgse publiku ees kummardavad: las film alata!
Maailma esimene setukeelne film on ekraanil.
Kommentaarid