Inimesed

Mees, kes pistis läbi raudse värava pilu esimese peotäie tõtt (1)

Triin Tael, 5. august 2008, 00:00
"Kui palju minu eelkäijaid ei jõudnud lõpuni kirjutada, säilitada, roomata, ronida! – minule aga sai see õnn osaks: pista läbi raudse värava pilu, enne kui see uuesti sulgub, esimene peotäis tõtt."

 "Gulagi arhipelaagiga" Nõukogude sunnitöölaagrite õudused päevavalgele kiskunud kirjanik Aleksandr Solženitsõn suri pühapäeva õhtul, neli kuud enne 90. aasta juubelit.

11. detsembril 1918 Musta ja Kaspia mere vahel Kislovodskis sündinud Solženitsõn oli Oktoobrirevolutsiooniga peaaegu ühevanune. Aleksandri isa suri enne tema sündi. Ehkki kehva tervisega ema püsis kirikule truu, kasvas poisist kirglik kommunist ning Nõukogude korra pooldaja. Rostovi ülikooli tudengina sai ta ühiskondliku tegevuse ja õppeedukuse Stalini stipendiumi, mida anti välja vaid seitsmele noorele.

Kuigi Solženitsõn lõpetas ülikooli matemaatiku ja füüsikuna, õppis ta iseseisvalt ka kirjanduskraadi nimel, kirjutas lühijutte ning plaanis suurejoonelist tolstoilikku romaani Oktoobrirevolutsioonist. Kuid tõsielu ei klappinud noormehe ideaalidega.

Teises maailmasõjas suurtükiväe kaptenina teenides kirjutas Solženitsõn sõbrale kirju, milles kritiseeris Stalini autokraatlikku võimutsemist ning avaldas lootust, et sõja lõppedes pääsevad sotsialistlikud põhimõtted taas võimule. Sõja lõppu Aleksandr ei näinudki. Kirjad langesid armee vastuluureteenistuse kätte. 1945. aasta veebruaris ta vahistati ning juulis mõisteti nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest kaheksaks aastaks sunnitööle ning kolmeks aastaks asumisele.

Solženitsõni imeline paranemine vähist

Esimesed paar kuud sunnitööl kurnasid Solženitsõni nii ära, et ta oleks äärepealt nälga ja üleväsimusse surnud. Ent tema elu päästis ootamatu üleviimine "šaraškasse" – dekodeerimistehnikatele pühendunud teadusinstituuti Moskva lähistel, mis töötas küll siseministeeriumi valve all, kuid kus Solženitsõnit ümbritsesid kaasvangidest intelligendid. Nende kogemuste põhjal valmis hiljem romaan "Esimeses ringis", mis võitis Nobeli kirjanduspreemia. Raamat peegeldas ka kirjaniku toonaseid eraelulisi üleelamisi: tema keemiadoktorist abikaasa Natalja oli sunnitud positsiooni säilitamiseks dissident Aleksandrist lahutama.

Taas sunnitööl, sattus Solženitsõn jälle surmaga silmitsi. Tal diagnoositi kaugelearenenud munandivähk, kuid ta paranes vastu kõiki ootusi. "Tol sügisel mõistsin omaenda kogemuste põhjal, et inimene võib ületada surma lävepaku, asudes kehas, mis pole veel surnud. Su veri ringleb endiselt ja su magu seedib toitu, kuid psühholoogiliselt oled lõpule viinud kõik ettevalmistused surmaks ning elanud läbi surma enda..." Toonased üleelamised, mis tõid kaasa hingelise kriisi ning naasmise ristiusu juurde, kajastuvad "Vähktõvekorpuses".

Kiirelt iidoliks, kiirelt põlu alla

Naasnud 1956. aastal asumiselt, abiellus Solženitsõn taas Nataljaga, kes jättis tema pärast oma teise abikaasa. Kirjanik asus Rjazanis tööle kooliõpetajana. Hruštšovi sula tingimustes tekkis võimalus avaldada jutustus vangla-aastatest "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Ajakirjas Novõi Mir ilmunud teos põhjustas tohutu sensatsiooni: Stalini vangilaagrite julge kriitika tekitas paljudes veendumuse, et tsensuur on ühtäkki kaotatud.

"Ma suudlen Teie kuldseid käsi", "Kummardun Teie ees maani", "Me armastame Teid, me usume Teid, me täname Teid" – lugejad olid Solženitsõnist vaimustuses. Paari nädalaga oli Anna Ahmatova poolt "tulekandjaks" kuulutatud kirjaniku nimi teada kogu maailmas. Eesti keelde tõlkis "Ivan Denissovitši" kiires korras Lennart Meri.

Kuid Solženitsõni langus oli peaaegu sama kiire kui tõus. Brežnevi võimuletulekuga algas sõda intellektuaalide vastu. Solženitsõn jäi ilma Lenini preemiast. Tema sõbra korterist konfiskeeriti "Esimese ringi" käsikiri koos Solženitsõni varajaste luuletuste ja näidenditega. "Vähktõvekorpust" polnud enam lootustki avaldada. Mõlemad teosed ilmusid Läänes. 1969 heideti autor Kirjanike Liidust välja.

1973. aastal sai KGB kätte Solženitsõni elutöö – "Gulagi arhipelaagi" lõpetamata variandi – Nõukogude sunnitöölaagrite õuduste paljastamine lõppes kirjanikule Nõukogude kodakondsuse äravõtmise ning riigist väljasaatmisega Lääne-Saksamaale.

1994 otsustas Solženitsõn naasta sünnimaale, olles materdanud Lääne liberalismi ning võrdse skepsisega jälginud nii Gorbatšovi perestroikat kui Jeltsini reforme.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee